Kuigi viimastel aastatel saabub Eestisse vähem välismaalasi, püsib nende koguarv siiski suhteliselt stabiilsena. Praegu elab siin juba üle 200 000 inimese, kes on siia tulnud rände alusel, ning rahvusvahelise kaitse saanute hulk kasvab igal aastal.
Osa neist saabub tööle või õppima, teised põgenevad sõja, tagakiusamise või majanduslike raskuste eest. Igal juhul vajab enamik tulijaid abi uude keskkonda sulandumisel – siin on kohalikel kogukondadel määrav roll.
„Uude riiki jõudes saadab inimest sageli ebakindlus – keelebarjäär, kultuurilised erinevused, teadmatus, kuhu abi saamiseks pöörduda. Sellistes olukordades võib juba täiesti tavaline kohaliku inimese tähelepanu, nõu või vestlus olla võtmeks edukamale sisseelamisele ja kiiremale lõimumisele,“ selgitab Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Tallinna esinduse RISE projekti juht Vytautas Ežerskis.
Just kogukonna tugi aitab uutel tulijatel end vastuvõetuna tunda, samas kui kohalikele pakub see hindamatut võimalust teisi paremini mõista ja tundma õppida.
RISE projekt: toetus uutele tulijatele läbi vabatahtliku tegevuse
Nendel põhimõtetel põhineb ka Eestis toimiv RISE projekt, mis koondab vabatahtlikke toetajaid – inimesi, kes soovivad aidata siia elama asuvaid sisserändajaid ja pagulasi. RISE toetajad pakuvad abi mitte ainult praktilistes küsimustes, vaid ka emotsionaalset tuge.
Abiandmise soov kui kutsealane huvi
Projekti korraldajate sõnul on toetajate kogemused ja motivatsioon väga erinevad. Vabatahtlik Augustas Alekna, avaliku sektori konsultant, räägib, et rände ja lõimumise teemad huvitasid teda juba õpingute ajal.
„Õpingute käigus uurisin välismaal elavate eestlaste kogukondi ja nende kogemusi. Sisukas töö avalikus sektoris näitas, et lõimumissüsteemi muutused on olulised ja paljud sammud on juba tehtud. Ometi pole alati võimalik üksnes avaliku poliitika ja ametkondlike meetmetega kiiresti ja piisaval tasemel lahendada neid keerulisi probleeme ja väljakutseid, millega Eestisse saabuvad sisserändajad ja pagulased kokku puutuvad. Just RISE projekt täidab selle lünga, andes võimaluse igaühel isiklikult panustada – aidata, kuulata, nõu anda,“ selgitab Alekna, kes toetajana aitab migrantidel infot leida ja bürokraatiaga toime tulla.
Migratsioonipoliitika ekspert Agneta Ladek räägib sarnaselt, et liitus RISE projektiga soovist oma teadmisi praktiliselt rakendada.
„Viimastel aastatel olen pidanud süvitsi tegelema rändepoliitikaga, jälgima, kuidas Eestist saab transiidiriigi asemel sihtriik, uurima teiste riikide kogemust. Seega otsisin vabatahtliku tööd, kus saaksin kasutada oma erialaseid teadmisi ja olla päriselt kasulik. Samal ajal tahtsin näha, kuidas lõimumine toimib tegelikkuses – mis töötab ja mis mitte, mis on tulijatele arusaadav ja mis jääb segaseks,“ selgitab Ladek.
Abi ulatub eluasemest lihtsa vestluseni
Toetajate pakutav abi on väga mitmekesine – alates praktilisest toest kuni emotsionaalse kõrvalolekuni. Ühed aitavad leida elukohta, tööd, vormistada dokumente või mõista maksusüsteemi, teised lihtsalt kuulavad, selgitavad ja aitavad uues olukorras mitte ära eksida. „Kõige olulisem on olla inimene, keda migrant saab usaldada,“ ütleb Alekna.
Sellega nõustub ka Ladek: „Uued tulijad ei saa kõigest aru isegi siis, kui neil on juurdepääs internetis olevale infole. Vaja on inimest, kes seletaks, näitaks, rahustaks.“
Riigisektori töötaja ja kolme lapse ema Neringa Švagždienė alustas vabatahtlikku tegevust RISE projektis, aidates suurt migrantide perekonda, kes seisis silmitsi nii eluaseme- kui ka tööotsingute raskustega.
„Mind suunati appi suurde perre, kus on koguni kaheksa pereliiget. Juba esimesel kohtumisel panime paika abisuunad. Esiteks oli vaja leida üürikodu – mitte ainult piisavalt suur elamine, vaid ka omanikud, kes oleksid valmis oma kinnisvara migrantidele üürima. Abi on vaja ka täisealisele pereliikmele CV koostamisel ja töö otsimisel. Lisaks tuleb aidata eesti ja inglise keele õppimisega, selgitada Sotsiaalkindlustusameti, Töötukassa ja muude asutuste toimimist,“ loetleb Švagždienė.
Stereotüüpidest avatuse poole
Kuigi Eestisse saabunud sisserändajad rõhutavad sageli, et siin tunnevad nad end turvaliselt ja väärtustatuna, ei ole kohalike hoiakud alati sama avatud. RISE toetajad märkavad, et hoiakud välismaalaste suhtes on Eestis endiselt sageli ettevaatlikud ja kohati isegi negatiivselt meelestatud.
„Uuringud näitavad, et Eesti ühiskonnas püsivad endiselt stereotüübid teatud etniliste või usuliste rühmade suhtes. See teeb lõimumise keerukamaks ja suurendab tõrjutuse ohtu. Peame ausalt tunnistama, et rassism, ksenofoobia ja nendega seotud diskrimineerimine pole kadunud. Seetõttu tuleb otsida lahendusi, mis looksid rohkem vastastikust mõistmist,“ ütleb Alekna.
Migratsiooniekspert Ladek lisab, et negatiivsed hoiakud ei tulene tihti pahatahtlikkusest, vaid pigem infopuudusest. „Paljud inimesed kardavad lihtsalt seda, mida nad ei tunne. Avalikus ruumis levib endiselt palju stereotüüpe, samal ajal kui infot sisserändajate panuse kohta riigi majandusse ja ühiskonnaellu on liiga vähe. Vaja on rohkem selgitustööd, arutelusid ja üritusi, kus eri kultuuride inimesed saaksid kokku tulla ja omavahel suhelda,“ märgib ta.
Igapäevastest pingekohtadest räägib ka toetaja Švagždienė. „Sõbralikkusest ja sallivusest jääb meil veel puudu, eriti siis, kui inimene räägib teist keelt või näeb välja ja riietub teisiti. Samal ajal näen, et sisserändajad ise on Eestis väga positiivselt meelestatud – nad tunnevad end siin turvaliselt ning hindavad nii riiki kui ka siinseid inimesi,“ ütleb RISE projekti toetaja.
