Jutud ükssarvikutest on inimestele tuttavad juba ammustest aegadest ning nende sarve peeti imelise väega esemeks. Hiljem selgus aga, et nende legendide tõeline allikas on narval – salapärane mereloom, kes tekitab siiani nii uudishimu kui ka imetlust.
Juba Antiikajal räägiti ükssarvikutest kui loomadest, kellel on üks pikk sarv. Vanade uskumuste järgi sai sellest valmistada jooginõusid, mis kaitsesid mürgituse eest, või pulbrit, mis suutvat ravida isegi kõige raskemaid haigusi.
Need olendid kujutati tavaliselt hobuste või kitsedena, kelle laubal kasvas üksainus sarv. Neid peeti sageli jumalikeks ning nähti neis salapärase tervise ja kaitse sümboleid.
Kes oli „päris“ ükssarvik?
Keskajal leiti salapäraseid spiraalikujulisi sarvi Põhjamere randadelt ning need jõudsid sealt edasi kuni kuningakodadeni välja. Alles hiljem saadi aru, et need ei ole müütilise ükssarviku sarved, vaid narvalite kihvad. See avastus ei vähendanud aga nende tähendust inimeste kujutlusvõimes – vastupidi, neid hakati pidama tõendiks, et maagiline ükssarvik on päriselt olemas.
Narvali „sarv“ – kust see tuleb?
Nn narvali sarv, täpsemalt kihv, ei ole tavaline sarv. Tegemist on pikaks kasvanud hambaga, mis areneb valdavalt isastel loomadel. See ulatub välja ülemise lõualuu vasakust küljest ja võib kasvada kuni kolme meetri pikkuseks.
Kihva ei peeta enam üksnes ehteks või relvaks, nagu kunagi arvati. Tegelikult on see äärmiselt tundlik meeleelund. Teadlaste hinnangul suudavad narvalid selle abil tunnetada vee temperatuuri, rõhku ja isegi soolsust. See aitab neil orienteeruda külmades ja pimedates Arktika vetes, kus nad veedavad suurema osa oma elust.
Narvalite elupaik ja käitumine
Need muljet avaldavad loomad elavad Arktika meredes ning neid võib kohata Gröönimaa, Põhja-Canada ja Venemaa rannikualade läheduses. Enamasti liiguvad narvalid väiksemates rühmades, kuid aeg-ajalt kogunevad ka suuremateks parvedeks.
Nad hoiavad end sageli jää all ja sukelduvad suurtesse sügavustesse, otsides toitu – selleks on peamiselt kalad, kalmaarid ja teised väikesed mereloomad.
Vaatamata oma muljetavaldavale kasvule – täiskasvanud narval võib olla kuni viis meetrit pikk ja kaaluda umbes poolteist tonni – on nad väga liikuvad ja paindlikud. Nende kehad on ideaalselt kohastunud eluks külmas vees. Paks rasvakiht kaitseb külma eest ning aitab samal ajal säilitada energiat.
Mida teame narvalitest tänapäeval?
Praegu elab maailmas hinnanguliselt umbes 80 000 narvalit. Populatsioon on suhteliselt stabiilne, kuigi mõnede põhjapoolsete rahvaste, näiteks inuitide, poolt neid endiselt jahitakse. Nende jaoks on narvalid olnud juba sajandeid oluline toidu ja materjalide allikas: liha ja rasva kasutatakse toiduks, luid ja teisi kehaosi tarbeesemete valmistamiseks ning kihvu hinnatakse nii kauba kui ka käsitööna.
Ometi on narvalid tänini üks salapärasemaid liike. Nende käitumine, suhtlemine ja rändeteed tekitavad teadlastes jätkuvalt palju küsimusi. Sarnaselt teistele vaalalistele on nad intelligentsed, suhtlemisvõimelised ja sotsiaalsed loomad, kes loovad omavahel püsivaid sidemeid.
Ükssarvik tänapäeva maailmas
Narval on omamoodi elav meeldetuletus sellest, kuidas müüdid ja looduse tegelikkus põimuvad. Kui teda kunagi peeti pelgalt muinasjututegelase või sümbolina, siis nüüd teame, et ta elab tõeliselt külmades maailma vetes ja jätkab inimeste üllatamist.
Ta tuletab meelde, et isegi meie tehnoloogilisel ajastul on looduses alles palju lahendamata mõistatusi. Just seetõttu peetakse narvalit siiani üheks kõige muljetavaldavamaks ja müstilisemaks loomaks meie planeedil.
