Autot tankides maksab juht iga milliliitri eest, mis läbib tankla kütusemõõdiku. Ometi jääb väike osa kütusest alati vooliku sisse ega jõua paaki. See tekitab küsimuse, kas juhid ei jää niimoodi pidevalt kahjumisse ja kas süsteem toimib ausalt.
Ar interneti väited kütusekao kohta vastavad tõele?
Veebis kerkivad ikka ja jälle üles arutelud võimalike kahjude üle. Autojuhtidel tekib kahtlus, kas mõõdik näitab täpselt seda kütuse hulka, mis tegelikult paaki jõuab. Esmapilgul võib tunduda, et probleem on ilmne, kuid tegelikkus on märksa keerulisem.
Arvutused näitavad, et voolikusse jääv kütus sõltub selle pikkusest. Mida pikem voolik, seda rohkem kütust sinna jääb. See ajendab mõnda juhti tankimispüstolit lõpus raputama, et viimast tilka kätte saada, kuid sellisest tegevusest ei ole sisuliselt peaaegu mingit kasu.
Kas juhid saavad tõesti vähem kütust, kui nad maksavad?
Arvestuste kohaselt võib kolme meetri pikkuses voolikus jääda umbes kuussada milliliitrit kütust. Pikemad voolikud hoiavad endas veelgi rohkem, mõnikord peaaegu liitri. Sellest võib jääda mulje, et juht maksab pidevalt ka selle kütuse eest, mis paaki ei jõua.
Siin tuleb aga mängu üks oluline detail. Kui tankimist alustatakse, jõuab paaki kõigepealt voolikusse jäänud kütus eelmisest tankimisest. See tähendab, et süsteem toimib tsükliliselt ja näiline kadu kompenseerub ise. Juht ei saa tegelikult vähem kütust, kui ta maksab, sest osa kogusest pärineb eelmise kliendi järelejäänud kütusest.
Võrreldes kogu paagi mahuga on see kogus sümboolne. Näiteks viiekümneliitrise paagi puhul moodustab see vaid umbes üks kuni kaks protsenti. Seetõttu ei ole tavalistes Euroopa tanklates sellel nähtusel praktilist mõju juhi rahakotile.
Miks on olukord USA-s keerulisem?
Ühendriikides töötab tankimissüsteem mõnikord teistsuguse põhimõtte järgi. Üks püstol võib varustada mitut erinevat bensiiniliiki. Selle tulemusena võivad esimesed tilgad, mis paaki jõuavad, olla hoopis teist tüüpi kütus kui see, mille juht valis. Kuigi erinevus on tavaliselt väike, tekitab selline praktika USA-s rohkem kahtlusi kui Euroopas.
Euroopas on iga püstol ette nähtud ühe kindla kütusetüübi jaoks. Seetõttu on oht, et paaki satub vale kütus, praktiliselt olematu. See teeb süsteemi täpsemaks ja usaldusväärsemaks.
Sellegipoolest kehtivad nii Euroopas kui ka USA-s ranged regulatsioonid, mis keelavad tanklatel kasutada süsteeme, mis süstemaatiliselt töötaksid autojuhi kahjuks. Mõõteseadmete tööd kontrollitakse ja nende täpsust jälgitakse.
GUM selgitus mõõtmistäpsuse kohta
Poola mõõteteenistus rõhutab, et tanklates kasutatavad mõõdikud peavad vastama täpsetele õiguslikele nõuetele. Iga seade tuleb regulaarselt üle kontrollida ja ametlikult taadelda. Nii tagatakse, et mõõteviga ei ületaks lubatud piire.
Lubatud mõõtenihke piir on umbes pool protsenti. See tähendab, et viiekümne liitri tankimisel võib tegelik kogus erineda umbes veerand liitri võrra. Nihe võib olla nii juhi kui ka tankla kasuks, mistõttu süsteem ei ole ühepoolselt kallutatud.
Ametkonnad rõhutavad, et väikesed erinevused peaksid pika aja jooksul keskmistuma. Tankla ei tohi teadlikult seada mõõdikut selliselt, et see näitaks järjepidevalt rohkem või vähem, kui tegelikult kütust väljastatakse.
Kas juhte petetakse?
Väited, et autojuhte pidevalt petetakse, ei ole põhjendatud. Voolikusse jääv kütusekogus kompenseerub tsükliliselt järgmiste tankimistega ning mõõdikute täpsust tagab range kontroll.
Kuigi väikesed kõrvalekalded on alati võimalikud, ei ole need süstemaatilised ega suunatud juhi kahjuks. Tanklate mõõteseadmed töötavad selgete seadusenõuete alusel ning kõik rikkumised avastatakse ja kõrvaldatakse kiiresti.
Seetõttu võivad autojuhid üldjuhul usaldada, et nad saavad oma raha eest just nii palju kütust, kui mõõdik näitab.
