Videomängud paaridele ja peredele: ühiselt mängimine võib suhteid tugevdada, mitte lõhkuda

Videomänge seostatakse sageli üksinda pimedas toas mängiva teismelisega, kuigi tegelikkus on aina mitmekesisem. Üha rohkem täiskasvanuid mängib koos elukaaslase, sõprade või lastega ning avastab, et mängud võivad olla päris hea viis lähedastega aega veeta.

Samas tekitab mängimine peredes sageli pingeid: kelle kord on, miks jälle nii kaua ja kas see ikka on „päris“ koos veedetud aeg. Allpool vaatame, millised mängud sobivad ühiseks mängimiseks, mida need suhtesse juurde annavad ning mida tasub tasakaalu hoidmiseks silmas pidada.

Miks koos mängimine võib olla suhtele hea

Koos mängimine pakub lihtsat viisi luua ühiseid elamusi ka siis, kui päevad on tööd ja kohustusi täis. Kahe tunni pikkune ühine seiklus digimaailmas võib anda rohkem ühiseid muljeid kui sama pikk taustaks mängiv seriaal.

Paljud mängud nõuavad suhtlemist, planeerimist ja rollide jaotust. See võib aidata arendada oskusi, mida on vaja ka argielus: teineteise kuulamine, pingesituatsioonis rahulikuks jäämine ja ühiste otsuste tegemine.

Koostöömäng või vastasseis: kumb sobib kellele

Mitmikmängud jagunevad laias laastus kaheks: koostööle keskenduvad mängud, kus mängijad võitlevad „mängu vastu“, ja vastasseisul põhinevad mängud, kus mängijad võistlevad üksteisega. Mõlemal lähenemisel on oma plussid ja miinused.

Koostöömängud sobivad hästi paaridele ja peredele, kus võistlus kipub kiiresti isiklikuks minema. Vastupidi, kerge võistlus võib olla lõbus seal, kus kõik võtavad tulemust huumoriga ega dramatiseeri kaotust.

Koos seiklemine diivanilt: sobivad žanrid paaridele

Üks turvalisemaid valikuid on nn diivanikoop mängud, kus mängitakse ühel ekraanil kõrvuti. Sageli ei vaja need pikka sisseelamist ning sobivad ka neile, kes end „päris mängijaks“ ei pea. Oluline on, et juhtimine oleks loogiline ja tempo mitte liiga kiire.

Paljud seiklus- ja platvormimängud pakuvad võimalust kahele kuni neljale mängijale. Need sobivad hästi, kui üks paariline on kogenum, sest kergema rolli saab anda sellele, kes on alles algaja. Nii ei muutu mäng kohe frustreerivaks.

Mängud, mis soodustavad suhtlemist, mitte vaid nupuvajutust

Suhete seisukohalt on eriti huvitavad mängud, mis sunnivad omavahel rääkima ja valikuid arutama. Mõned narratiivsed mängud lasevad näiteks ühiselt otsustada, kuidas tegelased käituvad, millist dialoogivarianti valida või millist rada pidi lugu jätkub.

Sellised mängud võivad panna arutama väärtuste, usalduse ja kompromisside üle turvalises keskkonnas. Samuti on populaarseks saanud „diivanidetektiivi“ stiilis mängud, kus mängijad koos uurivad mõistatust või lahendavad kuritegu.

Pered ja lapsed: ühine mängimine kui turvalisuse tööriist

Lastega peredes on videomängud tihti konfliktiallikas, kuid oskuslikult kasutatuna võivad need olla hoopis sillaks lapse maailma. Kui vanem võtab vaevaks koos mängida, on tal lihtsam aru saada, mis lapsele mängudes meeldib ja mis teda võib häirida.

Ühised mänguõhtud annavad hea pinna rääkida mängusisestest ostudest, netiturvalisusest ja ajapiiridest nii, et laps ei tunne, et tema hobi lihtsalt rünnatakse. Kui mängureeglid lepitakse kokku ühiselt, on neid kergem ka järgida.

Tasakaal ja piirid: millal mängimine hakkab segama

Ühest hetkest võib kasulik meelelahutus hakata suhteid siiski pingestama. Signaal, et mängimine on tasakaalust väljas, on see, kui igapäevased kohustused ja kokkulepped hakkavad korduma rikkumise tõttu „mängu pärast“.

Abiks võib olla lihtne kokkulepe: mitu õhtut nädalas on „mänguõhtu“ ja mitu on sellest täiesti vabad. Sama kehtib perede puhul: laps teab, millal ta võib mängida ja millal on ekraanivaba aeg, ning vanemad hoiavad ka ise sellest kinni.

Praktilised nõuanded rahulikuks koos mängimiseks

Et ühisest mängimisest ei saaks pingeallikas, tasub juba alguses seada mõned lihtsad põhimõtted. Need ei pea olema jäigad reeglid, pigem abivahendid, mis hoiavad tülisid väiksemana.

• Valige mäng, mis on kõigile jõukohane, mitte ainult kõige kogenumale mängijale.
• Lepige enne algust kokku, kui kaua mängite, ja püsige selles raamistikus.
• Leppige, et ärrituse korral võib igaüks „time out’i“ küsida ilma süüdistusteta.
• Ärge arutage tundlikke suhte- või tööteemasid pingelise mängu keskel, vaid eraldi.
• Jälgige, et keegi ei jää alati „targa juhendaja“ või „pideva kaotaja“ rolli.

Tehnilised pisiasjad, mis kogemust oluliselt mõjutavad

Hea ühisosa mängudes ei sõltu ainult sisust, vaid ka mugavusest. Kui kaks inimest peavad ühe väikese ekraani ees kükitama või jagama üht kulunud pulti, ei ole elamus kuigi meeldiv. Võimalusel tasub investeerida vähemalt kahte eraldi pulti.

Oluline on ka helitase. Ühiselt mängides on parem jätta kõlarid kasutusse ja mitte saata teist kõrvaklappidega „oma maailma“. Nii tekib rohkem loomulikku suhtlust ja naeru, mis ongi kõige olulisem osa ühest mänguõhtust.

Kokkuvõte: mängud kui üks võimalik ühistegevus, mitte kohustus

Videomängud ei ole imerohi, mis suhte automaatselt parandab, kuid nutikalt valituna võivad need olla sama väärtuslik ühistegevus nagu lauamängud, matk või kino. Võti on selles, et mängu valitakse kõiki arvestades ja kokkulepitud piiridega.

Kui mängimine on vaid üks osa koos veedetud ajast, mitte ainus viis suhelda, võib see aidata lähedasi üksteisele lähemale, pakkuda uusi jutuainelugusid ja ka lihtsalt ühist naeru pärast pikka päeva.