Päevik, mis ei küsi ilusaid lauseid: aus viis korrastada mõtteid ka kõige väsinumal päeval

Paljudel on kuskil sahtlis pooleli jäänud märkmik, mille esimestel lehtedel on hoolikalt kirjutatud lubadus alustada uut, paremat mina. Mõne päeva või nädala pärast on lehed jälle tühjad ja tekib tunne, et päeviku pidamine on järjekordne asi, milles „läbi kukkusid“.

Tegelikult ei pea päevik olema ei ilus, järjepidev ega sügavmõtteline. Seda saab kasutada hoopis praktilise tööriistana, mis aitab peas oleva müra lahti harutada ja argipäeva paremini taluda, mitte teha sinust uut inimene üleöö.

Milleks päevikut üldse vaja on, kui elu on juba niigi tihe

Päevik on paljude jaoks seotud kooliajaga, salajaste sümpaatiatega ja pikkade emotsionaalsete sissekannetega. Täiskasvanuna tundub, et pole ei aega ega jaksu iga päev süveneda, seega jäetakse asi pigem tegemata. Samas koguneb pähe üha rohkem lahtisi otsi, pooleliolevaid mõtteid ja muresid, mis ei mahu enam hästi ära.

Just siin ongi päevikust abi: see ei pea olema ilukirjanduslik tekst, vaid koht, kuhu panna kirja killud, mis muidu sind öösel üleval hoiavad või duši all peas tiirlevad. Paber talub pooleliolevat, segast ja ebamugavat palju paremini kui meie enda pea.

Unusta ilus märkmik ja „õige“ viis kirjutada

Üks levinumaid takistusi on mõte, et päevikut peaks kirjutama korrapäraselt ja korralikus keeles. Nii tekib kummaline surve, et iga sissekanne peab olema läbimõeldud peatükk sinu eluloos. Kui su päev on nagunii tihe, on see viimane asi, mida vaja.

Palju mõistlikum on lubada endale vaba vormi. Võid kirjutada poole lause kaupa, kasutada loetelusid, joonistada nooli, kirjutada suurtähtedega keset lauset või jätta terveid päevi vahele ilma süütundeta. Päevik ei pea kellelegi teisele kõlbama, see peab lihtsalt sulle teenust osutama.

Kolm lihtsat vormi, mis töötavad ka väsinud peaga

Kui sul ei tule pähe, millest alustada, võib aidata mõni lihtne raamistik. Eesmärk ei ole panna paika uus reegel, mida tuleb iga hinna eest järgida, vaid anda ajule stardipunkt, et leht ei jääks tühjaks.

Võid proovida näiteks ühte neist kolmest:

• Kolm rida päevas.Esimene: „Mis jäi tänasest kõige rohkem meelde?“. Teine: „Mis pani õlgu pingesse?“. Kolmas: „Mida ma homme ei taha unustada?“. Rohkem ei ole vaja.
• Ajuvool kümneks minutiks.Pane taimer kümneks minutiks ja kirjuta kõik, mis pähe tuleb, ilma peatamata ja parandamata. Kui mõte lõppeb, kirjuta kasvõi „ma ei tea, mida siia kirjutada“, kuni taimer heliseb.
• Loetelu vormis päevik.Näiteks: „3 asja, mis õnnestusid“, „2 asja, mis mind praegu ärritavad“, „1 asi, mida saan homme natuke paremini teha“.

Päevik kui praktiline „murede parkla“

Paljud märkavad, et õhtuti voodisse minnes aktiveerub peas justkui teine tööpäev: meenuvad unustatud kirjad, tegemata kõned, ebamugavad vestlused. Päevik võib siin toimida väga praktilise mälupangana, kuhu need mõtted ajutiseks hoiule panna.

Üks lihtne võte on teha endale õhtune „murede parkla“. Kirjuta üles kõik, mis sel hetkel peas tiirleb, alates poolikust tööülesandest kuni mõtteni stiilis „tahaks kevadel rohkem looduses käia“. Lubadus iseendale: homme, kui oled puhanum, vaatad neid kirjeid uuesti ja valid ühe või kaks, millega päriselt tegeled.

Emotsioonide selgemaks nägemine ilma eneseanalüüsi koolituseta

Tugevaid tundeid kipume kas tagasi hoidma või siis teise inimese peale välja elama. Päevikus on võimalik need enne läbi kirjutada ja vaadata, kas esmane reaktsioon on tõesti see, mida tahad säilitada.

Võid kasutada lihtsat küsimust: „Mis minuga praegu toimub?“ ja lasta endal vastata nii ausalt kui jaksad. Sageli selgub kirjutades, et ärritus ei tule ainult ühest olukorrast, vaid on seotud väsimuse, varasema kogemuse või hoopis millegi kolmandaga. See teadmine ei lahenda kõike, kuid aitab järgmise sammu valida rahulikumalt.

Mida teha, kui järjepidevus kaob (ja see peaaegu alati kaob)

Isegi parima tahtmise juures tuleb ette perioode, mil päevik seisab mitu nädalat või kuud puutumata. Paljud loobuvad siis üldse, sest „järjepidevus on rikutud“. Tegelikult on suurem oskus osata uuesti alustada, mitte mitte kunagi katkestada.

Kui leiad end taas tühja lehega, kirjuta esimeseks lauseks: „Täna on kuupäev X ja ma alustan uuesti.“ Kõik. Ei ole vaja seletusi, vabandusi ega kokkuvõtteid möödunud ajast. Kui tahad, võid teha lühikese tagasivaate kolme lausega, aga see ei ole kohustus.

Päeviku pidamine ei pea jääma üksi tehtavaks asjaks

Kuigi päevik on üldiselt isiklik, võib selle ümber kujundada ka väikese harjumuse koos partneri, lapse või sõbraga. Näiteks võib igaüks õhtul oma märkmikku teha ja pärast soovi korral jagada ainult üht mõtet, mis sealt välja tuli. See ei ole kohustuslik pihtimine, pigem viis märgata, mis teise peas parasjagu toimub.

Peredes, kus lapsed on juba suuremad, saab neile pakkuda oma märkmikku kui turvalist kohta, kuhu kirjutada mõtteid, mida ei ole kerge kohe välja öelda. Vajaduse korral võib koos kokku leppida, kas ja millal keegi teine seda loeb. Kõik sellised kokkulepped peaksid olema selged ja lapse jaoks õiglasena tunduvad.

Väike abimees, mitte suur projekt

Päevik ei pea muutuma veel üheks enesearengu projektiks, millele seada eesmärke ja mõõdikuid. Mõtle sellest kui tööriistast, mille võid võtta välja siis, kui peas on liiga palju korraga. Mõnikord piisabki kolmest lausest nädalas, et tunda, kuidas elu tundub natuke vähem segane.

Kui tunned, et sisemised pinged, ärevus või kurbus ei leevene ka siis, kui oled neid kirjutanud ja lähedased ei saa enam hästi toetada, on tark mõte pöörduda vaimse tervise spetsialisti poole. Päevik võib olla heaks abivahendiks ka teraapia kõrvale, kuid ei asenda professionaalset abi.