Praegu, miljonite plahvatuste ja kasvava pingega maailmas, on niinimetatud „maailmalõpu kell” jõudnud südaööle lähemale kui kunagi varem. Seetõttu räägitakse üha sagedamini sellest, kuidas jääda ellu võimaliku tuumaohu korral.
Kuigi selline stsenaarium kõlab nagu apokalüptilisest filmist, kinnitavad teadlased, et ka pärast tuumaplahvatust on ellujäämine võimalik. Oluline on teada, kuidas käituda ja kuhu varjuda.
Hüdrodünaamika spetsialist Dimitris Drikakis Küprose Nikosia Ülikoolist selgitab, et vaid mõne miili kaugusel plahvatuse epitsentrist asuv ala, mida nimetatakse keskmise kahju tsooniks, võib anda reaalse ellujäämisvõimaluse.
Mandritevahelise ballistilise raketi plahvatuse modelleerimine näitas aga, et isegi tugevates raudbetoonkonstruktsioonides püsib oht – lööklaine ja võimsad õhuvoolud võivad inimesi tõsiselt vigastada või koguni tappa.
Varjumiskoht: mitte kõik paigad pole ühtviisi turvalised
Uuringu andmetel on iga tugev ehitis, eriti betoonist, parem valik kui avatud väli. Samas ei kaitse ka selline varjualune täielikult lööklaine eest, mis võib inimesi maha paisata või vigastada isegi siis, kui nad viibivad siseruumides.
Teadlane Kokkynakis hoiatab, et tuleb vältida uksi, aknaid ja koridore. Need toimivad otsekui tunnelitena, kus lööklaine kiireneb ja muutub tugevamaks. Tunduvalt ohutum on olla hoone nurkades või kitsastes ruumides, kus õhuvool hajub aeglasemalt.
Isegi nendes ruumides, kuhu lööklaine otse pihta saab, on võimalik ellu jääda, kui hoiduda nurka, mis jääb plahvatuse suunale vastassuunas. Seal on tuule kiirus ja õhurõhk märksa väiksem ning vigastuste oht väheneb oluliselt.
Arvestada tuleb, et plahvatuse ja lööklaine saabumise vahele jääb vaid mõni sekund – reageerida tuleb väga kiiresti.
Mida teha kohe pärast sähvatuse nägemist?
Kui silm tabab eredat valgussähvatust, on lööklaine saabumiseni jäänud vaid umbes 7–10 sekundit. Selle ajaga tuleks jõuda teha järgmist:
- heitke kõhuli maha, nägu vastu põrandat, võimalikult sisemise seina lähedale või laua alla;
- katke pea ja rindkere kätega – nii vähendate lööklaine ja lendavate rusude tekitatavaid vigastusi;
- ärge mingil juhul minge akende lähedale – purunev klaas võib tekitada raskeid vigastusi isegi mitme kilomeetri kaugusel plahvatuskohast.
See lihtne „lama ja varju” taktika on endiselt asjakohane ning võib vigastuste riski oluliselt vähendada.
Pärast plahvatust: kiirgus jääb ohuks
Isegi kui lööklaine on üle elatud, seisab ees järgmine oht – kiirgus. Kahjustada võivad saada elektriliinid ja gaasitrassid, mis suurendab tulekahjude riski. Radioaktiivsed osakesed võivad läbi naha või sissehingamisel põhjustada kiiritusvigastusi, siseorganite kahjustusi ja pikaaegsel kokkupuutel ka vähki.
Esimesed 24–72 tundi on ülioluline püsida siseruumides. Välja minna ei tohi, sest õhus hõljuvad veel radioaktiivsed tolmuosakesed. Soovitatav on võimalikult kiiresti end pesta ja riided vahetada, et eemaldada kehale ja juustele jäänud osakesed.
Edasi tuleb tähelepanelikult jälgida ametlikke teateid – raadiost, häiresüsteemidest või tsiviilkaitse kanalitest. Need lihtsad, kuid elutähtsad sammud võivad osutuda otsustavaks, kui tuumaoht peaks muutuma reaalsuseks.
