Keegi ei tea täpselt, kas universumil kunagi on selge lõpp, kuid praegused vaatlused viitavad, et see jääb meie kosmiliseks koduks veel kujuteldamatult pikaks ajaks. Universum on muutunud alates Suurest Paugust ning need muutused toimuvad mastaapides, mida me igapäevaselt ei märka. Seetõttu on küsimus tuleviku kohta pigem kannatlik uurimine kui kiire vastus.
Universumi algus ja areng
Universum sai alguse umbes neliteist miljardit aastat tagasi, kui ruum hakkas äkitselt paisuma ja jahtuma. Alguses oli selles hajusate osakeste udu, mis hiljem koondus tähtedeks ja galaktikateks, mis kujundavad meie taevast tänaseni. Neid objekte jälgides saame paremini mõista, kuidas universum ise edasi muutub.
Tuleviku ennustamise piirid
Astrofüüsikud prognoosivad tulevikku tuginedes sellele, mida nad praegu näevad, kuid see jääb alati teatud määral oletuseks. Me saame üsna kindlalt ühendada lähestikku asuvaid andmepunkte ja taastada möödunud ajajärke, ent kauge tuleviku kirjeldamine nõuab julgemat joonte jätkamist. Ootamatud sündmused võivad kogu senise loo pea peale pöörata, nii nagu see on juhtunud ka minevikus.
Žvaigždžių likimas – tähtede saatus
Hea uudis on see, et Päike särab veel miljardeid aastaid, sest ta on alles oma elu keskpikkuses. Mida massiivsem ja kuumem on täht, seda kiiremini ta oma kütuse ära kulutab, samas kui väikesed punased tähed võivad elada erakordselt kaua. Nii et taevas jätkub valguse ja soojuse allikaid veel väga pikaks ajaks.
Kuid kui galaktikad ammendavad oma gaasivarud, ei sünni enam uusi tähti ning kõigepealt kaovad eredalt sinised tähed. Hiljem heidavad Päikese-sarnased tähed oma väliskihid ja jätavad maha tuhmuvad jäänukid, punased tähed aga jäävad viimasteks kaua hõõguvateks tuledena. Pärast triljoneid aastaid kustuvad lõpuks ka nemad ja kosmos muutub üha pimedamaks.
Galaktikate muutumine
Galaktikad kasvavad, neelates väiksemaid naabreid, seega sagenevad sulandumised tulevikus veelgi. Iga selline kohtumine muudab galaktika struktuuri: korrapärased spiraalkettad moonduvad suuremateks, ebakorrapärasemateks täheparvedeks. Aja jooksul jääb universumisse vähem spiraalgalaktikaid ja rohkem elliptilisi galaktikaid.
Sarnane saatus ootab tõenäoliselt ka Linnuteed ja Andromeedat, mis mõne miljardi aasta pärast kokku sulanduvad. Tähed ise teineteisega peaaegu ei põrku, seega ei sünni kosmilist katastroofi – muutub pigem taevas ja selle vaatepilt. Tulevased vaatlejad näeksid kaht galaktikat muljet avaldavas aeglases tantsus ühinemas.
Universumi paisumine
Suure Pauguga algas universumi paisumine, mida gravitatsioon püüab aeglustada, tõmmates ainet enda poole. Vaatlused näitavad siiski vastupidist suundumust – justkui tegutseks salapärane tõukejõud, mis paisumist hoopis kiirendab. Seda nimetatakse tumeenergiaks, kuid selle olemus on siiani vähe mõistetav.
Kui kiirenev paisumine jätkub, eemaldub kaugeimate galaktikate valgus meist nii kiiresti, et me ei suuda neid enam näha. Galaktikaparved sulanduvad üksikuteks hiiglaslikeks elliptilisteks süsteemideks, tähtede sünd lakkab ja valgus nihkub järjest rohkem punasesse, kuni vaibub. Nii võib universum siseneda pikaajalisse pimedasse rahusse, mis kestab triljoneid aastaid, kuigi uued mõõtmised võivad seda tulevikunägemust veel muuta.
