Tänapäeval tunduvad päkapikud olevat jõuludega lahutamatult seotud – nad naeratavad jõulukampsunitelt, jooksevad ringi filmides, piiluvad poekettide vitriinidest ja lausa jälgivad lapsi, istudes riiulitel. Kui jõuluvanal on aga üsna selged ajaloolised juured, mis ulatuvad püha Nikolauseni, siis päkapikkude päritolu on märksa hägusam.
Nad ei kuulunud algselt kristlikku traditsiooni ning nende teekond muistsetest lugudest tänapäevase jõulumüüdi südamesse meenutab pigem kultuurilist kaleidoskoopi kui sirgjoonelist ajalugu. Kuidas siis ikkagi juhtus, et salapärastest muistendite olenditest said jõuluvana töökodade lahutamatud tegelased?
Salapärastest põhjamaadest Euroopa folkloori kangelasteks
Päkapikkudest rääkides kujutame enamasti ette väikseid, nobedaid tegelasi, kes usinalt mänguasju meisterdavad. Selline kuvand on aga üpris uus. Ingliskeelne sõna „elf“ pärineb vana-skandinaavia sõnast álfar – salapärased olendid, kes eksisteerisid justkui maailmade vahel. Neil muistsetel olenditel polnud ei terava ninaga saapaid ega tööriistu ning nad võisid olla inimestega samas kasvus. Nende teine nimetus huldufólk tähendas „peidetud rahvast“.
Mõnes loos aitasid nad inimestel, teistes jälle maksid kätte või eksitasid rändureid. Ühtset arusaama, milline üks õige päkapikk välja peaks nägema või kuidas käituma, lihtsalt ei olnud.
Elfide „sugulasi“ leidus üle kogu Euroopa. Šotimaal usuti pisikestesse brownies’se, kes ühel ööl võisid su eest nõud pesta ja teisel külvata täielikku kaost. Saksa lugudes räägiti mängulistest kobolditest, kes kord aitasid, kord segasid. Rootsis elutsesid tomte’d – olendid, kes kõikusid abivalmis kodukaitsja ja tujuküllase vembumehe vahel. Neid lugusid ühendas veendumus, et kusagil meie kõrval on peidus salapärased olendid, kelle heatahtlikkus sõltub nende enda tujust, mitte inimeste palvetest või usukommetest.
Päkapikud astuvad kirjandusse ja leiavad tee jõuludeni
Alles 19. sajandil hakkasid päkapikud tasapisi jõulumaailmaga seostuma. Üheks esimeseks murranguks oli vendade Grimmi muinasjutt „Kingsepp ja päkapikud“, mis ilmus 1812. aastal. Selles aitavad väikesed olendid salaja vaesunud kingsepal, õmmeldes öösiti imelisi kingi. Lugu leiab aset jõuluõhtul ning tegevuspaigaks on töökoda – üks esimesi tekste, kus päkapikud seotakse otseselt jõulueelse töö ja askeldamisega.
Veelgi mõjukam oli 1823. aasta poeem „Apsilankymas pas šv. Mikalojų“, mis on tuntud pealkirja all „Twas the Night Before Christmas“. Selles kirjeldatakse jõuluvana kui „lõbusat vana päkapikku“. Üksainus värsirida muutus tõeliseks kultuuriliseks pöördepunktiks – sellest hetkest alates ei saanud jõuluvana ja päkapikke enam päriselt teineteisest lahutada.
Umbes kolm aastakümmet hiljem kirjutas Louisa May Alcott teose „Christmas Elves“ („Jõulupäkapikud“). Kuigi käsikiri on kaduma läinud ega ilmunudki trükis, näitab juba pealkiri, millises suunas tollane populaarne kultuur liikus – päkapikke hakati üha enam seostama jõulude ja jõuluvana maailmaga.
Olulise tõuke andis ka 1857. aastal ajakirjas „Harper’s Weekly“ ilmunud luuletus „The Wonders of Santa Claus“ („Jõuluvana imed“). Selles kirjeldatakse päkapikkude meeskonda, „kes kogu jõuga pingutab, et valmis saada miljonite maiustuste, kookide, kommide ja mänguasjadega“. Selline kujutlus sidus päkapikud otseselt tänapäevase jõulusümboliga – kingituste valmistamisega. 20. sajandi alguseks olid nad juba piisavalt tuntud, et sellised loojad nagu Norman Rockwell ja Walt Disney neid oma piltidel ja filmides kujutaksid.
Kaasaegsed jõulumüütide tähed
21. sajandiks on jõulupäkapikud saanud sama tuntuks kui jõuluvana ise. Meie silme ees on kujunenud selge ja äratuntav päkapiku-kuvand: lühike kasv, terava tipuga müts, kuldse pandlaga vöö, erksad värvid ja kohevad karvased ääred riietel.
Sellise esteetika kinnistas tugevalt 1964. aasta animafilm „Rudolph the Red-Nosed Reindeer“ („Punaseninaline põder Rudolf“). Filmi mõju oli nii suur, et hiljem, 2003. aasta komöödia „Elf“ loomisel pidi filmimeeskond saama eriloa, et kasutada sama klassikalist kostüümi.
Nüüd kohtame päkapikke kõikjal – teles reklaamides, ostukeskuste kaunistustes, filmides ja mänguasjades. Nad paistavad soojad, mängulised ja armsad, kuid nende muistsest loost on alles jäänud ka vallatu ja ulakas pool. Heaks näiteks on „Elf on the Shelf“ traditsioon: vanemad tõstavad igal õhtul väikest päkapikku uude kohta ning lapsed otsivad hommikuti, kuhu ta end „sättinud“ on. See mänguline komme on kaasaegne peegeldus päkapikkude vempudele – justkui viide nende muutlikule ja kapriissele loomusele vanaaja müütides.
Kuidas päkapikud said jõululoo vundamendiks
Kuigi päkapikkudel pole kristlikku päritolu, näitab nende liitumine jõulukombestikuga, kui palju pühad ajas muutuvad ja kultuuriga koos arenevad. Tänapäeval on nad justkui jõuluvana meeskond – töökad, leidlikud ja täis jõulumaagiat.
Siiski peitub selle värvilise mängulisuse taga pikk ja muutlik ajalugu: salapärastest Skandinaavia vaimudest said kirjandustegelased ja lõpuks filmide, animatsiooni ning reklaamide staarid. Võib-olla ongi just see mitmekihiline taust põhjuseks, miks päkapikud nii tugevalt meie kujutlusvõimesse on juurdunud. Nad kõnetavad nii muistseid uskumusi kui ka tänapäevast soovi anda pühadele veidi maagiat, naeratusi ja paraja annuse vallatust.
Ja ehkki jõulude juured on religioossed, aitavad just sellised tegelased nagu päkapikud muuta pühad universaalseks ja kõigile avatuks – sõltumata usust või kultuuritaustast.
