Igal kevadel ja sügisel muutuvad Poola linnad suurteks spordiareenideks. Sajad jooksjad kogu riigist kogunevad stardijoonele, et läbida poolmaraton või täispikk maraton. Sellised üritused soodustavad aktiivset eluviisi ja tugevdavad kogukondi, kuid mitte kõik ei tunne neist rõõmu.
Osa linnaelanikest pahandab suletud tänavate ja liikluspiirangute pärast. Miks peetakse aga neid jooksuvõistlusi just linnades, mitte rahulikes metsades? Massjooksude hooaeg kestab peaaegu kogu aasta ja suuremates linnades möödub vaevalt mõni nädalavahetus ilma sellise ürituseta.
Gdanskis, Varssavis, Krakówis või Poznańis asuvad igal aastal stardijoonele tuhanded osalejad. Korraldajad sulgevad mõne tänava lõigu, mis ajab osa autojuhte vihale. Samas on linnajooksul oma selge loogika – see ei ole ainult sport, vaid ühine sündmus, mis toob kaasa tuhandeid pealtvaatajaid ja osalejaid.
Kuigi asfaltteel jooksmine võib tunduda vähem atraktiivne kui metsarada, eelistavad paljud sportlased linna mugavuse ja ligipääsu tõttu – võistlustrassile saab sageli otse koduukselt. Lisaks lubab linnamaraton kogeda tõelist atmosfääri, kui rahvahulgad ergutavad, tänavad on energiast tulvil ja iga kilomeeter on täis emotsioone.
Miks mitte metsas?
Esmapilgul paistab mets jooksmiseks ideaalne koht: puhas õhk, loodus ja vaikus. Kuid suure maratoni korraldamine metsa vahel oleks pea võimatu. Kui ühel üritusel osaleb kümneid tuhandeid inimesi, on vaja ruumi nii stardile ja finišile kui ka autodele, vabatahtlikele ja teeninduspiirkondadele.
Metsades puudub sobiv taristu ja ühistransport on kasin või puudub sootuks. Linnastaadionid või keskväljakud pakuvad aga kõike vajalikku: platsid, tualetid, meditsiinipunktid ning mugava ligipääsu nii osalejatele kui pealtvaatajatele.
Seetõttu kavandatakse radasid nii, et need oleksid turvalised ja hästi hooldatud, ning autojuhte teavitatakse aegsasti ajutistest piirangutest. Korraldajate eesmärk on, et üritus kestaks vaid mõned tunnid ja segaks igapäevast linnaliiklust võimalikult vähe.
Jooks ei ole vaenlane, vaid pidu
Maratoni eesmärk ei ole linnaelanike elu keerulisemaks teha. Jooksjad tahavad ületada iseennast, parandada tulemusi või lihtsalt kogeda ühist liikumisrõõmu. See on kogukondlik pidu, mille ajal muutub linn mõneks tunniks suureks spordilavaks.
Tasub meeles pidada, et sellised üritused toimuvad enamasti vaid korra või paar aastas. Ülejäänud ajal harjutavad jooksjad vaikselt parkides, kergliiklusteedel või linnaservades. Selle asemel, et pahandada suletud tänavate pärast, võiks näha olukorda teisiti – see on võimalus näha sadu inimesi end proovile panemas.
Miks tasub ise proovida?
Sellisel üritusel osalemine ei tähenda sugugi, et peaks olema tippsportlane. Paljud alustavad lühikestest distantsidest ja naudivad eelkõige atmosfääri, mitte sekunditega võistlemist. Võib-olla tasubki mõneks tunniks liikluskorralduse pärast nurisemise asemel tulla raja äärde, vaadata, kuidas inimesed enda piiridega võitlevad, ja tunda nende siirast rõõmu.
Kes teab, võib-olla nakatab ka teid jooksupisik. Linnajooksud ei ole takistus, vaid tõestus, et sport võib kogukonda ühendada, innustada muutustele ja näidata, et liikumine ongi vabadus.
