Euroopal on USA-d hädasti tarvis ning võib-olla olekski mõistlik praegu näiteks USA tehnoloogiaettevõtete trahvimisel veidi hoogu pidada. Ükskõik, mida mõned Eesti nutulinnud ka ei väidaks – Ameerika Ühendriigid on endiselt demokraatlik riik.
Eestis näib üha rohkem olevat neid, kes tunnevad kahjurõõmu või otsivad poliitilist kasu, kirjeldades USA ja Euroopa suhteid ülimustades toonides. Selle paanikute koori eesotsas asus hiljuti koguni üks minister, kuid samu mõtteid leiab märksa laiemalt – nii parlamendis kui ka opositsioonis.
Ilmselt kantuna antipaatiast USA presidendi ebahariliku persooni vastu nähakse või püütakse näidata Ameerika Ühendriikide poliitikat Euroopa suhtes täiesti vaenulikuna. See ei vasta tegelikkusele.
Kas Euroopa strateegiline autonoomia on realistlik?
USA-t kritiseerivad poliitikud võiksid esmalt endalt küsida: mis on nende pakutav alternatiiv? Sageli kõlab vastuseks loosung Euroopa suveräänsusest ja strateegilisest autonoomiast. Teoreetiliselt on see võimalik, kuid praktikas oleme sellest väga kaugel ning on küsitav, kuivõrd tõsiselt võtavad seda juttu isegi need Euroopa liidrid, kes seda avalikult propageerivad.
Eesti karmid otsused riigikaitse nimel
Eesti tõstab järgmisel aastal riigikaitsekulud enam kui viiele protsendile SKP-st. Selle eesmärgi saavutamiseks on mitmed valitsused pidanud tegema väga valusaid otsuseid ning nende eest on koalitsioonierakonnad maksnud ränka poliitilist hinda.
On tõstetud makse ja kehtestatud uusi, vähendatud toetusi ja pensione, edasi lükatud või sootuks ära jäetud kaua oodatud investeeringuid. Need otsused on äärmiselt ebapopulaarsed, kuid vältimatud.
Opositsioonilised küünilised populistid Isamaast, EKRE-st ja Keskerakonnast pole ühtegi nendest sammudest toetava sõnagagi tunnustanud, justkui ei puudutaks riigikaitsekulude oluline kasv neid üldse või oleks võimalik sama teha ilma makse tõstmata ja kulusid kärpimata. Samal ajal nõuab opositsioon madalamaid makse, suuremaid kulutusi ja eelarvedefitsiidi vähendamist. See on sama loogiline kui väita, et 1+1+1=111.
On tõsi, et valitsuserakondade madalat reitingut selgitab ka üldine segadus ja juhtimissuutmatus, kuid eirata ei saa riigikaitse tugevdamiseks tehtud sundvalikuid, millele reaalset head alternatiivi polegi.
Euroopa otsustamatus ja Venemaa alahindamine
Vaadates Euroopa nn tuumriike või laiemalt Lääne- ja Lõuna-Euroopa vabariike ja kuningriike, ei paista sealseid poliitikuid iseloomustavat ligilähedaselt sama otsustavus ja kirg riigikaitsesse panustada, nagu Eestis. Venemaa ohtu alahinnatakse endiselt.
Mitmed Euroopa liidrid meenutavad jäneseid auto esitulede valgusvihus – nad tarduvad ja ootavad, kuni nad asendatakse populistlike erakondadega. Probleem pole enamasti niivõrd nende otsustes, kuivõrd otsustamatuses.
Juhtimiskriisis Euroopa Komisjon ja NATO kaitsekulutused
Praegune Euroopa Komisjon on selgelt juhtimisvõimetu. Mario Draghi pakutud meetmetest Euroopa konkurentsivõime parandamiseks viidi esimese aasta jooksul ellu vaid umbes kümnendik. Kaitsevaldkonnas oli tulemus esimese aasta jooksul sisuliselt null.
NATO riikide kaitsekulutuste dünaamikat vaadates selgub, et viimase aasta jooksul kasvas kaitsekulutuste maht aeglasemalt kui aasta varem. See tähendab, et tegelikult tuli kaitsesse juurde vähem raha, mitte rohkem. Eurooplased räägivad palju, aga ei tegutse vastavalt.
On väga tõenäoline, et paljud Euroopa riigid ei suuda NATO-s kokku lepitud kaitsekulutuste suurendamise eesmärke täita. Nii jäävad tegemata isegi elementaarsed ja lihtsad sammud, rääkimata suure pingutust nõudvatest otsustest, mis oleksid vajalikud USA-poolse kaitsevihmavarju osaliseks asendamiseks.
USA roll NATO-s ja Euroopa julgeolekus
See kõik tähendab, et kui Venemaa peaks lähiaastatel NATO-t proovile panema, on Washingtoni telefoniliinid Euroopa abipalvetest tulipunased. Euroopal on USA-d väga vaja ning võib-olla oleks mõistlik praegu tõesti hoida madalamat profiili näiteks USA tehnoloogiaettevõtete trahvimisel.
USA kriitika Eestis: palju müra, vähe lahendusi
Osa Eesti riigikogu liikmeid ja ka riigikoguväliseid, porgandihäälega virisejaid kujutab USA-d ette kui õudusriiki, kus valitsevad diktatuur, rassism, misogüünia ja homofoobia. See on ilmselt teatud publiku seas populaarne jutt, kuid mida me sellega praktiliselt peale hakkame?
Meie eesmärk peaks olema vastupidine: sügavam koostöö Ameerika Ühendriikidega. Peame näitama, kuidas sellest võidavad nii nemad kui meie, jätkama investeerimist USA kaitsetööstusesse ning hoidma pea külma, ent käepigistuse sooja ja kindlana. Kõik muud teed viivad meid eikellegimaale.
Miks olen USA–Euroopa suhete osas siiski optimistlik?
Olen USA ja Euroopa suhete tuleviku suhtes hoolimata kõigest üsna optimistlik. Põhjus on lihtne: USA vajab Euroopat ja Euroopa vajab USA-d.
On tõsi, et USA-s leidub tugevaid lobigruppe, kes soovivad majanduskoostöö taastamist Venemaaga, kompromissi Hiinaga ning Taiwani küsimuse lahendamist iga hinna eest ilma suure sõjata. On ka neid, kelle arvates võiks USA NATO-st lahkuda või oma panust alliansis oluliselt vähendada. Lisaks leidub siirast pettumust ja põlgust Euroopa otsustajate suhtes. Kõike seda näeb eriti selgelt, kui vaadata USA-d sotsiaalmeedia prisma kaudu ja kuulata Tucker Carlsoni-suguseid hääli.
Kuid iga sellise mõtteviisiga ameeriklase kohta leidub kongressis ja täitevvõimu tasandil kümneid palju suurema tegeliku mõjuga inimesi, kes mõtlevad vastupidi ning peavad Carlsonit ja temasuguseid lihtsalt tobedateks. Paljudel USA poliitikutel on esmaklassiline haridus ja väga head teadmised Euroopa ajaloost.
On neid, kes usuvad, et Venemaaga tuleb mingis perspektiivis taas mingil tasemel koostööd teha – kasvõi tuumasõja riski vähendamiseks –, ent see ei tähenda, et venelasi saab kõiges usaldada või et neile tuleks teha põhimõttelisi järeleandmisi Euroopa liitlaste julgeoleku arvelt.
Kongressi enamus ja paljud täitevvõimu esindajad mõistavad väga hästi, et tugev ja ühtne NATO on ülioluline ka Hiina mõju piiramiseks.
USA poliitika on alati olnud muutlik
Keegi ei tea kindlalt, millise kursi võtab USA poliitika pikemas perspektiivis. Paanikakülvajad on veendunud, et Ameerikat juhib nüüd ja ka tulevikus MAGA kõige Euroopa-vastasem tiib. Sellised inimesed pole aga ilmselgelt Ameerika Ühendriikide ajaloost midagi õppinud.
USA poliitikas on alati vaheldunud erinevad perioodid: on püütud maailmast eemalduda ja siis jälle oma tahet kõikjal jõuliselt kehtestada; on tehtud tihedat koostööd venelastega, seejärel oldud vihavaenlased ja siis jälle partnerid. Üks on selge: USA poliitika ei jää lähikümnenditeks samaks, nagu see on praegu.
Eesti roll: ühemõtteliselt Atlandi-üleste suhete toetaja
Eesti hääl peab rahvusvahelisel areenil olema läbivalt ja ühemõtteliselt Atlandi-üleste suhete väärtustaja ja toetaja hääl. Meie ülesanne on igal võimalusel meenutada, et Venemaa ja Hiina suurim unistus ongi Atlandi-üleste suhete pingestamine ja murendamine, NATO tagasirullimine ning USA ja lääneriikide mõju vähendamine India ja Vaikse ookeani piirkonnas.
Just seda nad tahavad ja sellest nad unistavad – ning seda naudingut ei peaks me neile mingil juhul kinkima.
USA on endiselt demokraatia – vaatamata kriitikale
Ükskõik, mida arvavad mõned Eesti nutulinnud, USA on jätkuvalt demokraatlik riik. Sõnavabadus kehtib endiselt kõigile, kohtud toimivad ja tühistavad vajadusel ka presidendi dekreete. Ei meie ega USA ole täiuslikud; vigu teevad nii Euroopa kui Ameerika.
Suhetes on varemgi olnud paremaid ja halvemaid aegu, ent lõpuks on alati kokkuleppele jõutud ja koos edasi mindud. Suudame seda ka seekord, kui selle nimel pingutame ja teeme tööd.
Eesti USA-vastaste tühi plaan
Eesti USA-vastastel puudub tegelikult igasugune teostatav plaan. Neil ei ole konstruktiivset nägemust, mida teisiti teha. Nende julgeoleku- ja välispoliitiline perspektiiv tugineb peamiselt õhulossidele, unistustele ja illusioonidele.
