Oled sa kunagi mõelnud, miks suudlus – nii intiimne ja kultuuriliselt laetud žest – tundub meile nii loomulik? Teadlaste meeskond väidab nüüd, et see komme on palju vanem kui inimliik ise. Uus, modelleerimisel põhinev uurimus näitab, et suudlemine võis tekkida juba umbes 21 miljonit aastat tagasi, meie ja teiste inimahvide ühisel eellasel. Teisisõnu, see käitumisviis ei ole Homo sapiens’i leiutis, vaid meie bioloogias sügavalt juurdunud omadus, mis on saatnud meid ürgsest minevikust tänapäeva maailma.
Suudlused on vanemad kui inimkond
Teadustöö, mis avaldati ajakirjas Evolution and Human Behavior, esitab julge väite: suudlemine sai alguse palju varem kui tänapäeva inimeste teke, kelle ajalugu ulatub umbes 300 000 aasta taha. Teadlaste hinnangul võis meie kauge esivanem, kes elas ligikaudu 21,5–16,9 miljonit aastat tagasi, juba praktiseerida mitteagressiivset, toiduga mitteseotud suukontakti – teisisõnu esimesi suudlusi.
Uurimuse juht, Oxfordi ülikooli evolutsioonibioloog Matilda Brindle rõhutab, et tegu on esimese korraga, kui suudlemist analüüsitakse selgelt evolutsioonilises vaates. Tema sõnul täiendavad tulemused kiiresti kasvavat teadmuspagasit primaatide hämmastavalt mitmekesise seksuaalkäitumise kohta.
Kuidas teadlased „taastasid“ muistseid suudlusi?
Enne kui oli võimalik uurida, millal suudlemine võis tekkida, pidid teadlased täpselt määratlema, mida üldse loetakse suudluseks. See oli hädavajalik, sest looduses esineb palju sarnast käitumist, millel pole intiimsusega midagi ühist. Näiteks orangutani või šimpansi emad annavad poegadele närinud toitu suust suhu ning mõned kalaliigid tegelevad omavahel „suudlusvõitlustega“.
Seetõttu otsustati lähtuda täpsest definitsioonist: suudlemine on mitteagressiivne suukontakt, mis ei ole seotud toidu edastamisega. Selle kriteeriumi järgi on tänapäeva primaatidel – bonobodel, gorilladel, orangutanidel, šimpansidel, makaakidel ja paavianditel – kõigil täheldatud oma liigikaaslaste suudlemist.
Järgmiseks kasutasid teadlased Bayesi mudeldamismeetodit, mis võimaldab taastada minevikus esinenud käitumisjooni tänapäevaste liikide põhjal. Mudel lasti käima koguni 10 miljonit korda, et välistada juhuslikkuse mõju. Tulemused olid ühesed: suudlemine arenes välja vaid üks kord, Hominidae sugukonna ühisel eellasel.
Huvitav on aga see, et kuigi tänapäeva makaagid ja paaviandid samuti suudlevad, ei teinud seda nende varasemad esivanemad. See tähendab, et nendes rühmades on suudlemine evolutsioonis tekkinud iseseisvalt – justkui eraldi leiutis.
Kas suudlemine sündis… toidust?
Kuigi otseseid tõendeid on veel vähe, arvavad teadlased, et suudlemine võis kujuneda välja käitumisest, kus ema annab närinud toitu otse järglase suhu. See oli puhtpraktiline harjumus, mis aitas poegadel ellu jääda. Aja jooksul võis selline kontakt mõnes primaatide evolutsiooniliinis omandada hoopis teistsuguse – sotsiaalse ja emotsionaalse – tähenduse.
Neandertallased: kas nad suudlesid koos meiega?
Uurimus viitab, et suudlemise komme võis olla olemas ka neandertallaste seas – meie lähimate väljasurnud sugulaste hulgas. Veelgi põnevam on mõte, et neandertallased ja tänapäeva inimesed võisid üksteist suudelda.
See idee ei ole täiesti uus. 2017. aastal analüüsisid teadlased 48 000 aasta vanuse neandertallase hammaste katult leitud mikroobe. Võrreldes neid tänapäeva inimeste suu mikrobioomiga, leiti selgeid sarnasusi. Üks võimalik seletus on suudlemine, kuigi välistada ei saa ka ühist vee- või toiduallikat.
Samuti on teada, et Homo sapiens ja neandertallased said omavahel järglasi ligikaudu 7000 aasta pikkuse perioodi jooksul. On tõenäoline, et intiimsus nägi välja üsna sarnane praegusega – ja seega oli suudlemisel vähemalt osas neandertallaste rühmadest oma kindel roll.
Siiski ei ole suudlemine inimkonna seas universaalne praktika – tänapäeval harrastab seda vaid umbes pool maailma kultuuridest. Teadlaste arvates tähendab see, et ka neandertallaste kogukondades ei olnud suudlemine tingimata üleüldine tava.
Miks me suudleme ka tänapäeval?
Kui suudlemisel on nii sügavad evolutsioonilised juured, miks on see käitumine siiani säilinud? Teadlased pakuvad välja mitu selgitust.
Ühe hüpoteesi järgi on tegu biokeemilise sõelumise mehhanismiga: suudluse ajal segunevad sülg ja mikroobid ning inimene võib alateadlikult hinnata teise tervist, immuunsust, geneetilist sobivust või mikrobioomi koostist. See aitab valida võimalikult sobivat partnerit.
Teine hüpotees rõhutab sotsiaalset ja emotsionaalset külge. Suudlused tugevdavad omavahelisi sidemeid, vähendavad stressi, suurendavad usaldust ja võivad olla olulised kogukondade ühtsuse seisukohalt. Võib-olla just seetõttu on see tava jäänud püsima vaatamata ilmselgele miinusele – nakkuste leviku riskile.
Üks on kindel: suudlemine ei ole sugugi modernne moeasi, vaid iidne praktika, mis on saatnud meie sugupuud miljoneid aastaid. Võib-olla on just seetõttu see žest nii mõjuv, emotsionaalne ja paljudele tuttav – see on talletatud sügavale meie evolutsioonilisse mällu.
Fotod on illustratiivsed © Canva.
