Kas on videomängud pelgalt meelelahutus või on need siiski kunst – sama tõsiseltvõetav nagu filmid ja koomiksid? Küsimus, mida on aastaid arutatud nii igapäevastes vestlustes kui ka internetikogukondades, kõlab üha julgemalt ka MO muuseumis, kus peeti näituse „GamePlay. Maailma mängides“ lõpparutelu.
Arutelus osalenud olid ühel meelel, et mängude roll kultuuris on jõudnud murdepunkti. Veel hiljuti peeti videomänge laste ajaviiteks, kuid täna kutsutakse nende loojaid muuseumidesse ning mängudest saavad üha sagedamini kultuuriliste arutelude keskpunkt.
„Aastaid tuli vanematele, sõpradele ja õpetajatele selgitada, et mängud ei ole aja raiskamine – ja nüüd arutame neid muuseumis,“ naljatas vestluse alguses moderaator Karolis Pilypas Liutkevičius.
Liutkevičiuse sõnul on videomängutööstus jõudnud etappi, kus selle maht ületab filmide ja muusikatööstuse kogukäibe peaaegu kahekordselt ning seda nähakse üha enam iseseisva kultuuri- ja kunstivaldkonnana.
Arutelus rõhutati korduvalt, et videomängud on ammu ületanud pelga meelelahutuse piiri – need on osa visuaalkultuurist, kus põimuvad kunst, tehnoloogia ja interaktiivne jutustamine. Samas jääb küsimus, millal võib mängu pidada kunstiks, endiselt lahtiseks.
„Videomäng on väga sarnane filmile – lugu, muusika, tempo ja pilt toimivad ühe tervikuna. Kui kõik elemendid on teadlikult suunatud ühtse teema teenistusse ja loovad mängijale soovitud emotsiooni, sünnib kunstiline kogemus,“ rõhutas „Nordcurrenti“ peakunstnik Alejandro Garcia.
Temaga nõustus ka Greta Zokaitytė, kelle sõnul ei taandu kunstilised lahendused mängudes lihtsalt „ilusatele piltidele“. Visuaalid, värvid ja vormid täidavad kindlat rolli – need aitavad mängijal mõista loodud maailma, jutustust ja autorite taotlust. Kui need valikud muutuvad lahutamatuks osaks mängu loogikast, saab mängu käsitleda kunstiteosena.
Isikupärane stiil, meeskonnanägemus ja tehisintellekt
Suurt tähelepanu pöörati ka mängude loomise telgitagustele – kuidas sünnivad loomeotsused, kus lõpeb üksiku kunstniku stiil ja algab meeskonna ühine visioon ning millisel moel sekkub protsessi tänapäeval tehisintellekt.
„Mäng on kollektiivne töö. Vahel tuleb isikupärasest stiilist loobuda, et projekt tervikuna oleks sidus ja esteetiliselt ühtne,“ tõdes A. Garcia. Tema sõnul on mängukunstnikul oluline osata mitte ainult luua, vaid ka kohaneda – mõista, millal vajab projekt kunstniku isiklikku häält ja millal selgelt määratletud tehnilisi lahendusi.
Sama mõtet kinnitas ka G. Zokaitytė, rõhutades, et meeskonnatöö ei lämmata tingimata loovust – vastupidi, argumenteeritud arutelu loojate vahel aitab jõuda tugevamate otsusteni, mis sobivad paremini mängija kogemusega.
Vestluses kerkis loomulikult esile ka tehisintellekti (TI) teema. A. Garcia sõnul võib TI olla täna kasulik tööriist ideede genereerimiseks ja kiirete iteratsioonide loomiseks, ent selle kasutamine tekitab samas keerukaid eetilisi küsimusi.
„Nordcurrenti“ peakunstnik juhib tähelepanu, et osa mudeleid on treenitud kunstnike tööde peal ilma nende loata – see on probleem, mida ei tohi ignoreerida. Samas, vastutustundlikult kasutatud TI on vaid lisatööriist, mis ei asenda loojat, vaid aitab mõningaid protsesse kiirendada.
„Nordcurrenti“ mänguprodutsent Povilas Katkevičius leiab, et TI ei kao kuhugi, mistõttu on kõige olulisem õppida seda kasutama eetiliselt ja läbipaistvalt: „Kui stuudio loob ise oma andmebaasid ja treenib mudeleid vastutustundlikult, saab sellest loomulik osa tööprotsessist. Kuid TI ei suuda luua mängu terviklikku visiooni – selleks on ikkagi vaja inimesi.“
Videomängud kui iseseisev kunstivorm
MO muuseumi videomängunäitus „GamePlay“, mis valmis koostöös Karlsruhes tegutseva Meediakunsti Keskuse (ZKM) ja suurpartneri „Nordcurrentiga“, tutvustas külastajatele 22 sõltumatute loojate ja kunstnike mängu.
Näitusel eksponeeritud teosed analüüsisid sotsiaalseid ja poliitilisi reaalsusi, avasid vähemkuuldud kogukondade kogemusi ning kutsusid mängijaid süvenema teiste inimeste maailma- ja elutundesse. Need on teosed, mis lubasid kogeda mänge omaette kunstivormina, kus kohtuvad jutustus, visuaalsus ja empaatia.
