Talv võib paljudele inimestele tunduda romantiline – lumevaip, sillerdavad puud ja vaikuski, kuid vanemaealistele on see üks ohtlikumaid aastaaegu. Libedad tänavad, hooldamata hoovid, paljas jää ja jäised trepid muudavad iga sammu proovikiviks. Üks vale samm võib lõppeda mitte ainult sinikate, vaid ka luumurdudega, mis paranevad eakatel eriti aeglaselt ja raskelt.
Suurim probleem on see, et kukkumine vanemas eas tähendab sageli pikka taastusravi, vähenenud iseseisvust ja vahel isegi püsivat elumuutust. Seetõttu on pereliikmetel oluline mitte piirduda üksnes saatmisega, vaid aegsasti valmistuda, et ohtusid võimalikult palju vähendada. Ennetus on siin kõige tugevam abivahend.
Sellest tekstist saad teada, kuidas aidata vanematel inimestel talvel ohutult liikuda, millised vahendid vähendavad kukkumise riski ja milliseid samme peaksid sina ise astuma. Kõik soovitused on mõeldud igapäevaseks kasutamiseks ega nõua keerulisi ega kalleid lahendusi.
Miks kukuvad vanemad inimesed sagedamini?
Vanemas eas aeglustuvad reaktsioonid, väheneb lihasmass ning luud muutuvad hapramaks – see on loomulik vananemisprotsess. Seetõttu võib ka väike libastumine põhjustada tõsise vigastuse. Lisaks on paljudel eakatel nõrgenenud nägemine, tasakaaluhäired, liigesevalud või kroonilised haigused, mis teevad kõndimise veelgi raskemaks.
Talvel kahekordistuvad riskid: jäised kõnniteed, kehv valgustus, libedad trepid ja ebatasased pinnad on tõsine katsumus. Iga käik poodi või arsti juurde võib muutuda terviseriskiks. Oluline on mitte jääda ükskõikseks ning aidata oma lähedastel talveks valmis olla.
Ennetusabinõud, turvaliste harjumuste kujundamine ja elukeskkonna kohandamine võivad vähendada kukkumisohtu enam kui poole võrra. Just see võib otsustada, kas inimene säilitab oma iseseisvuse.
Jalanõud – esimene ja kõige olulisem turvalisussamm
Õiged talvejalanõud on eakate puhul üks olulisemaid asju. Vali pehme ja mittelibiseva kummitallaga saapad, millel on hea muster (protektor) ja võimalusel veidi kõrgem pahklututugi. Tähtis on, et jalanõusid oleks lihtne jalga panna – paljud vanemaealised väldivad talvesaapaid just seetõttu, et neid on ebamugav siduda, ning valivad mugavuse mõttes hoopis ebaturvalised kingad või sussid.
Lisakaitse annab tallale kinnitatav jäänaelikute või ogadega kate. Need on eriti kasulikud siis, kui lähedane elab piirkonnas, kus tänavaid ja hoove ei puhastata või ei liivatata regulaarselt. Nende jalga panek võtab vaid paar sekundit, kuid haardumine jääga paraneb mitmekordselt.
Oluline pisiasi – jalanõud peavad olema kuivad ja puhtad. Tallale kogunenud sool, lumi või pori vähendab oluliselt pidamist. Tasub lähedastele meenutada, et enne õue minekut tasub tallad üle puhastada ja siseruumis lume ning vee võimalikult kiiresti maha pühkida.
Kuidas muuta väliskeskkond turvaliseks?
Kui vanem inimene elab eramajas, on hoovi ja sissepääsuala hooldus väga oluline. Puhtaks lükatud rajad, liivatatud või soolaga töödeldud pinnad ja jääst puhastatud trepid võivad otseselt ära hoida kukkumise. Pereliikmetel või naabritel tasub omavahel kokku leppida, kes millal aitab – eriti siis, kui inimene elab üksi.
Trepid peavad olema kindlad ning varustatud tugeva käsipuuga, millest saab kindlalt kinni hoida. Kui käsipuud ei ole, tuleks nende paigaldamist pidada esmatähtsaks. Samuti tasub hoolitseda hea välisvalgustuse eest, et inimene näeks, kuhu ta jalga paneb. Lihtne lahendus on liikumisanduriga LED-valgustid, mis on ühtaegu odavad ja energiasäästlikud.
Kui lähedane elab kortermajas, tasub uurida, kas haldus- või korteriühistu korraldab talvist hooldust korralikult. Sageli aitab kirjalik või suuline pöördumine elanikelt, et koristus ja libedusetõrje oleksid kiiremad ja kvaliteetsemad.
Kuidas kohandada kodust keskkonda?
Õnnetused ei juhtu ainult õues. Libe uksematt, lahtised või kortsu tõmbunud vaibad, märg põrand jalanõudest tilkuva vee tõttu – kõik see võib põhjustada kukkumise ka kodus. Kõige kriitilisemad kohad on esik, vannituba ja koridor.
Ukse ette tasub panna mittelibiseva põhjaga matt. Kui põrand on sile ja külm (näiteks plaat), võib kasutada kleepuva põhjaga või kummist vaipu, mis suurendavad haardumist. Vannituppa on soovitatav paigaldada käepidemed ning kasutada duši või vanni põhjas libisemisvastaseid matte.
Teine väga oluline teema on valgustus. Vanemad inimesed tõusevad öösiti sageli tualetti või kööki. Et vältida kukkumisi pimedas, tasub paigaldada öised LED-valgustid liikumisanduritega koridori ja tualeti piirkonda. Nii ei pea inimene pimedas lülitit otsima.
Kuidas õpetada lähedasi talvel ohutult liikuma?
Eakatele on vaja korduvalt meelde tuletada, et talvel ei tohi kiirustada. Lühikesed ja aeglased sammud, jalad veidi laiemalt harkis ning jalgade asetamine võimalikult vertikaalselt maha – need on võtted, mis vähendavad libisemise ohtu.
Tähtis on, et käed oleksid vabad tasakaalu hoidmiseks. Kõnnikepp või tugiraam annab lisastabiilsust, kuid käekott või poekott käes võib tasakaalu häirida. Kui võimalik, on ohutum kanda oste seljakotis.
Samuti ei tasu unustada kindaid. Paljud eakad ei armasta neid kanda, kuid külmast kangeks jäänud käed liiguvad aeglasemalt ega suuda libastumise korral piisavalt kiiresti reageerida, mis suurendab kukkumise riski.
Kas pakkuda saatmist ja füüsilist abi?
Kui sul on võimalus, tasub vanemat lähedast libeda ilma või eriti ohtliku lõigu ületamisel alati saata. Toeta inimest kindlalt käsivarrest, kuid ära sunni teda kiiremini liikuma. Aeglane, ühtlane tempo koos toega vähendab kukkumisohtu märkimisväärselt.
Kui sa ise ei saa kaasa minna, kaalu kokkulepet naabri või sotsiaaltöötajaga. Paljudes omavalitsustes pakutakse talveperioodil lisatuge neile eakatele, kellel lähedasi kõrval ei ole.
Tervislik seisund – miks see on nii oluline?
Eaka inimese kukkumise taga ei ole alati üksnes jää ja libedus. Sageli mängivad rolli ka terviseprobleemid: nõrgenenud nägemine, madal vererõhk, pearinglus pea pööramisel, valulikud liigesed, lihasnõrkus või tasakaaluhäired. Kõik see muudab lihtsa kõndimise keeruliseks ja ohtlikuks.
Seetõttu tasub lähedase tervist regulaarselt jälgida ning julgustada teda kerget liikumist säilitama. Ei ole vaja rasket trenni – piisab igapäevasest jalutuskäigust, lihtsatest venitusharjutustest või tasakaalu parandavatest harjutustest. Iga väike liikumine aitab hoida lihaseid töös ja vähendada kukkumisohtu.
Emotsionaalne tugi – lahutamatu osa abist
Paljud eakad kardavad kukkuda nii väga, et piiravad ise oma liikumist miinimumini. Nii tekib nõiaring: mida vähem inimene liigub, seda nõrgemaks muutuvad lihased; mida nõrgemad lihased, seda suurem kukkumise risk.
Sinu roll on lähedast julgustada ja toetada – erguta teda mõistlikult liikuma, kuid tuleta samas meelde ettevaatlikkuse vajadust. Võid kokku leppida lihtsa süsteemi: näiteks helistab lähedane enne kodust lahkumist ja tagasi jõudes. See annab talle kindlustunde ja sulle teadmise, et temaga on kõik korras.
