Kraanivesi tundub paljudele iseenesestmõistetav – puhas, kontrollitud ja ohutu. Värske majandusteadlaste ja hüdroloogide uuring aga sunnib seda mugavust uuesti läbi mõtlema. Kui rasedad naised joovad vett kaevudest, mis asuvad allpool PFAS‑saaste koldeid – niinimetatud „igaveste kemikaalide“ allikaid –, kasvab nende laste terviserisk hüppeliselt. Ained, mida pikka aega peeti pelgalt tööstuse kõrvalproduktiks, on nüüd seotud väiksema sünnikaalu, enneaegse sünnituse ja mõnel juhul ka imikute suremusega. Tegemist on esimese uuringuga, mis on reaalses elukeskkonnas näidanud nii selget seost ja nii tugevat mõju inimeste eludele.
Mis on PFAS ja miks need on ohtlikud?
PFAS on inimese loodud ühendid, mida on aastakümneid kasutatud alates mittekleepuvatest katetest kuni tulekustutusvahudeni. Need ei lagune praktiliselt üldse keskkonnas, kogunevad pinnasesse, vette ja ka meie organismi.
Juba ammu on teada, et isegi väga väikesed PFAS‑i kontsentratsioonid võivad olla kahjulikud. Seni pärines suurem osa infot PFAS‑i mõju kohta sünnile kas loomkatsetest või inimeste vereproovide analüüsidest, kus võrreldi PFAS‑i taset vereplasmas tervisehäiretega. Mõlemal lähenemisel on olulised puudused – rotid ei ole inimesed, ning vereanalüüsidest leitud seosed ei näita alati tegelikku põhjust.
See uuring muutis olukorda: esimest korda kasutati reaalset keskkonda ja tegelikke elusündmusi, mitte ainult laboritingimusi või kaudseid näitajaid.
PFAS teekond: saasteallikast rasedate naiste kaevudeni
Teadlased analüüsisid kõiki perioodil 2010–2019 toimunud sünnitusi New Hampshire’i osariigis ning uurisid lähemalt 11 539 sünnitust, mis toimusid vähem kui 5 km kaugusel PFAS‑saastekolletest, kus naised jõid vett avalikest puurkaevudest. Saaste pärines tööstusobjektidest, prügilatest ja tulekustutustegevusest.
PFAS liigub nagu nähtamatu maratonijooksja – see imbumiseb aeglaselt pinnasesse ja liigub põhjavette mööda veesooni. Nii kujuneski välja omamoodi loomulik katseolukord: naised, kelle kaevud asusid allavoolu suunas („allpool“), said PFAS‑ile reaalselt ja pidevalt kokku puutuda, samal ajal kui „ülevoolu“ ehk kõrgemal asuvate kaevude vett jõid naised ei pidanud saastega kokku puutuma.
Oluline on ka see, et kaevude täpsed asukohad ei ole avalik info – enamik naisi ei teadnudki, kas nende joogivesi võib olla reostunud. Kuni 2016. aastani ei kontrollinud osariik PFAS‑i üldse, mistõttu rasedad ei osanud aimatagi, milline oht võib peituda nende koduses kraanivees.
Mida tulemused näitasid: numbrid, mida ei saa eirata
Teadlaste esitatud andmeid võib nimetada šokeerivateks. Rasedad, kes jõid PFAS‑iga saastatud alade allavoolu kaevudest pärit vett, omasid:
43% suuremat riski sünnitada väikese sünnikaaluga laps (alla 2500 g),
20% suuremat tõenäosust enneaegseks sünnituseks (enne 37. nädalat),
191% suuremat riski, et laps ei ela üle esimest eluaastat.
Tõlgituna tavapärasesse statistilisse keelde tähendaks see iga 100 000 sünni kohta ligikaudu:
2639 lisanduvat väikese sünnikaaluga vastsündinut,
1475 lisanduvat enneaegset sünnitust,
611 lisanduvat imikusurmajuhtumit.
Veelgi murettekitavamaks muutus pilt siis, kui vaadeldi kõige äärmuslikumaid juhtumeid. Saastatud aladel elanud naistel oli:
180% suurem risk sünnitada laps, kelle sünnikaal on alla 1 kg,
168% suurem risk sünnitada enne 28. rasedusnädalat.
See tähendab umbes 607 äärmiselt väikese sünnikaaluga last ja 466 väga varast sünnitust iga 100 000 sünni kohta.
Majanduslik külg: PFAS‑i varjatud hind ühiskonnale
Uuring tõi esile ka rahalise mõõtme. PFAS‑i ohjamise puhul räägitakse sageli ainult saaste likvideerimise otsesest maksumusest, kuid harva arvestatakse tegelikku kahju ühiskonnale tervikuna.
Lähtudes New Hampshire’i ja veel 11 osariigi andmetest, hindasid teadlased, et:
väikese sünnikaaluga vastsündinute tekitatud kahju USA‑s ulatub igal aastal umbes 7,8 miljardi dollarini,
enneaegsetest sünnitustest ja imikute surmadest tulenev kahju on ligikaudu 5,6 miljardit dollarit aastas.
See hõlmab kogu elukaare jooksul tekkivaid meditsiinikulusid, vähenenud töövõimet, kaotusi ja hoolduskulusid. Ning see muster kordub igal aastal.
Samas maksaks joogivee puhastamine vastavalt uutele USA Keskkonnakaitseagentuuri (EPA) kehtestatud piirnormidele vee-ettevõtetele ligikaudu 3,8 miljardit dollarit aastas. Teadlased rõhutavad, et ainuüksi reproduktiivtervisega seotud võit PFAS‑i eemaldamisest ületaks need kulud juba iseenesest. Ja seejuures ei piirdu PFAS‑i kahjulik mõju sugugi vaid sünnitusega – see mõjutab ka maksa, immuunsüsteemi ja vähiriski.
Mida me saame teha ja mis vajab veel uurimist?
Uuring keskendus peamiselt kahele kõige levinumale, tänaseks USA‑s tootmisest kõrvaldatud PFAS‑i liigile – PFOA‑le ja PFOS‑ile. Need ühendid püsivad aga endiselt pinnases ja põhjavees. Uuemad, nn lühema süsinikahelaga PFAS‑i variandid, mida tööstus praegu kasutab, võivad avaldada teistsugust ja veel halvasti mõistetud mõju – nende kohta on vaja põhjalikumaid uurimusi.
Aktiivsöefiltriga veefiltrid suudavad eemaldada pikema ahelaga PFAS‑i nii tsentraalsetest veevarustussüsteemidest kui ka koduses majapidamises. Rasedatele, kes elavad endiste tööstuspiirkondade või prügilate läheduses, võib see olla eluliselt tähtis ajutine kaitsemeede.
Selline lahendus on aga vaid ajutine. Püsiva muutuse saavutamiseks on vaja:
süstemaatilist PFAS‑i kasutamise ja saaste ohjamise poliitikat,
maa ja veekogude sihipärast kaitset,
tõhusaid ja siduvaid õigusakte, mis piiraksid PFAS‑i kasutamist ning tagaksid saastajate vastutuse.
PFAS‑i saaste on pikka aega olnud sisuliselt nähtamatu – otsene, kuid vaikselt toimiv oht. See uuring on muutnud selle vaieldamatuks reaalsuseks. Kui numbrid räägivad sadadest lastest, kes võiksid sündida tervemana, ja miljarditest dollaritest, mille ühiskond kaotab nende „igaveste kemikaalide“ tõttu, on järeldus selge: riski eiramine oleks vastutustundetu, samas kui lahendused on olemas ja neid tuleb kiiresti rakendada.
