Juba üle kahekümne aasta on teadlased püüdnud mõista kummalisi moodustisi Marsi pinnal, mis meenutavad jõesänge. Esialgu arvati, et need on tekkinud vee toimel, mis võis planeedil voolata miljoneid aastaid tagasi. Uued uuringud näitavad aga, et tõde võib olla hoopis teistsugune.
Marsil toimuv täiesti uus nähtus
Selgus, et need looklevad vao-laadsed moodustised ei ole muistsete jõgede jäljed, vaid hoopis täiesti uus nähtus, mida põhjustavad Marsile omased kliimaprotsessid. See tähendab, et meie teadmised selle planeedi kohta on endiselt väga piiratud. Iga uus avastus tekitab rohkem küsimusi, kui suudab vastuseid anda.
Värsked andmed osutavad, et Marsi pinda ei kujunda mitte vesi, vaid hoopis kuiv jää – tahkes olekus süsihappegaas. See avastus võib muuta meie arusaama planeedi geoloogiast ning isegi küsimusest, kas Marsil on kunagi valitsenud eluks sobivad tingimused.
Eksperiment, mis aitas saladust lahendada
Utrechti ülikooli Hollandi teadlaste meeskond viis läbi ainulaadse eksperimendi, kus nad taastasid laboritingimustes Marsi keskkonna. Nad kasutasid väga madala rõhuga kambrit, et uurida, kuidas käitub kuiv jää – st külmunud süsihappegaas – Marsi sarnastes tingimustes. Tulemused ületasid kõik ootused.
Selgus, et madala rõhu tõttu ei sula kuiv jää Marsil, vaid muutub otse tahkest olekust gaasiks. See protsess tekitab tugeva surve, mis paiskab liivaosakesed külgedele ning uuristab pinnasesse vagusid. Nii tekivadki sügavad, looklevad kanalid, mida teadlased pidasid varem muistsete jõgede sängideks.
Kuidas kujunevad need kummalised vagusid?
Eksperimendid näitasid, et kui kuiv jää libiseb mööda nõlva alla, suudab see liikuma panna liiva ning jätab enda järele sügavad vao-taolised jäljed. Kui jääkamakas liigub aeglasemalt, on selle all tekkivatel gaasidel rohkem aega pinnast „puhuda”, mistõttu süvenevad vagud veelgi. See nähtus on eriti tugev peene liivaga aladel, mida Marsil leidub rohkesti.
Teadlased täheldasid, et selline protsess võib paisata liiva kuni 20 meetri kaugusele. See selgitab, miks mõned Marsi piirkonnad näivad olevat kujunenud voolava vee toimel, kuigi seal pole tegelikult kunagi vett olnudki.
Mida tähendab see avastus elu otsingute jaoks?
Varem peeti neid vagusid tõendiks, et Marsil on kunagi voolanud vesi ning et planeedil võis esineda elu. Nüüd muutub see argument küsitavaks. Kui vagusid kujundab kuiv jää, siis ei pruugi neil olla veega mingit seost.
See ei tähenda siiski, et Mars oleks lootusetult elutu. Vastupidi – see avastus aitab paremini mõista, kus tuleks tegelikult otsida elu jälgi. Võimalik, et kõige huvitavamad vastused peituvad sügaval pinnase all, kus tingimused on stabiilsemad. Uued andmed muudavad meie vaadet Punasele planeedile ja näitavad, et selle uurimine on alles algusjärgus.
Mars – planeet täis üllatusi
Iga uus avastus sunnib ümber hindama seda, mida me arvame end Marsi kohta teadvat. Kuiva jää poolt vormitud vagud on järjekordne tõend, et planeedi pinnavormid muutuvad endiselt. See omakorda näitab, et Marsi maastik peidab protsesse, mida me alles hakkame mõistma.
Teadlaste hinnangul võivad need vagud toimida omamoodi „aja arhiivina”, millesse on talletatud Marsi kliimamuutuste ajalugu. See tähendab, et kuigi vesi võib olla sealt ammu kadunud, aitavad need vormid meil paremini mõista, milline oli planeet miljoneid aastaid tagasi ning milliseid saladusi ta veel endas kannab.
