Tehisintellekti areng liigub edasi kiiremini kui kunagi varem, kuid uusimad uuringud panevad küsima – kas see tehnoloogiline jõud ei muuda meid endid samal ajal nõrgemaks? Soome Aalto ülikooli teadlased koos kolleegidega Saksamaalt ja Kanadast tõid päevavalgele paradoksi: mida rohkem kasutame tehisintellekti, seda kindlamalt usume, et oleme pädevad – isegi siis, kui tegelikud oskused seda ei kinnita. See avastus seab küsimärgi alla ühe tuntuma psühholoogilise seaduspärasuse – Dunningu–Krugeri efekti – ja tekitab küsimuse, kas AI ei kujunda meist ohtlikult enesehinnangut ülehindavat põlvkonda.
Dunningu–Krugeri efekt: miks me end nii sageli valesti hindame?
Dunningu–Krugeri efekt on psühholoogias tuntud juba aastakümneid. See kirjeldab nähtust, kus väheste oskustega inimesed kipuvad oma pädevust üle hindama, samas kui kõrgema taseme oskustega inimesed alahindavad end. Teisisõnu: mida vähem me tegelikult teame, seda kindlamalt arvame, et saame kõigest aru. Tõelised eksperdid seevastu kahtlevad sagedamini iseendas, sest nad teadvustavad, kui palju nad veel ei tea.
Efekti on korduvalt kinnitatud kognitiivsete testidega: tähelepanu, keele, loogika või otsuste tegemise ülesannetes ei lange inimeste enesehinnang sageli kokku nende tegelike tulemustega. Seni peeti seda inimliku mõtlemise universaalseks jooneks. Nüüd aga viitavad värsked andmed, et tehisintellekt võib seda põhimõtet moonutada – ja seda mitte tingimata meie kasuks.
Kuidas AI „silub“ meie enesehinnangu kõverat?
Aalto ülikooli teadlased viisid läbi eksperimendi 500 osalejaga. Üks rühm lahendas LSAT-i – õigusteaduse õpinguteks mõeldud loogikakatsed – iseseisvalt, teine rühm tohtis kasutada populaarset vestlusrobotit ChatGPT. Pärast testi paluti kõigil osalejatel hinnata oma AI-oskusi ning eelkõige seda, kui hästi nad arvasid end testis esinenud. Täpsem enesehindamine oli rahaliselt motiveeritud – õigesti oma tulemust ennustanud said lisatasu. Ometi ei takistanud ka rahaline stiimul osalejatel end üle hindamast.
Kõige tähelepanuväärsem järeldus oli, et AI kasutamisel Dunningu–Krugeri efekt praktiliselt kadus. Pole tähtis, kas osaleja oli keskmisest võimekam või nõrgemate oskustega – pea kõik kaldusid oma tulemusi üle hindama. See „kõvera silenemine“ tõi veel ühe olulise tähelepaneku: mida rohkem inimene on AI kasutamisega harjunud, seda kindlamalt usub ta, et AI antud vastus on õige ja seda suuremalt hindab ta oma rolli lõpptulemuse saavutamisel. Nii tekibki kompetentsuse illusioon, mis meid petab ja võib tasapisi muutuda süvenevaks mõtlemisveaks.
Miks nii juhtub? Kognitiivne „mahapanek“ ja pindmine mõtlemine
Teadlased tõid välja mitu põhjust, miks tehisintellekt soodustab enese ülehindamist. Üks olulisemaid on nn kognitiivne „mahapanek“ (ingl. cognitive offloading). Inimesed kipuvad AI antud õigesse vastusesse uskuma juba pärast esimest küsimust, esimest päringut, esimest kontrolli. Kui usaldame algoritmi, ei süvene me enam iseseisvalt probleemi.
See tähendab, et jääb ära sügavam arutlus: me ei otsi alternatiivseid lahendusi, ei pea sisemist dialoogi ega kahtle otsuses.
Psühholoogias nimetatakse seda metakognitiivseks kontrolliks – võimeks jälgida ja hinnata oma mõtlemist. Just see võime uuringus märgatavalt nõrgenes. Kui me ei esita enam lisaküsimusi, ei sea vastust kahtluse alla ega analüüsi argumente, kaob loomulik tagasisidemehhanism, mis aitaks meie tegelikke oskusi täpsemalt hinnata. Nii tekib illusioon, et kui vastus on õige, siis oleme selle lahenduse leidnud meie ise, mitte algoritm.
Kui kõik muutuvad liigagi kindlaks oma õiguses
Uuring tõi esile veel ühe kummalise paradoksi: tehisintellekti kasutamisel hakkasid nii madalama kui kõrgema võimekusega osalejad hinnanguliselt oma oskusi üsna sarnaselt nägema. Isegi väga võimekad osalejad, kes ilma AI-ta kipuvad olema ettevaatlikumad ja enesekriitilisemad, hakkasid oma pädevust üle hindama.
Teisisõnu: AI teeb meist kõigist sarnaselt optimistlikud – ja samas sarnaselt ebatäpsed hinnangute andjad.
Lisaks juhivad teadlased tähelepanu, et see trend tekib ajal, mil üha rohkem räägitakse vestlusrobotite „meeldivusest“ ja kasutaja ootustele vastutulemisest. Suured keelemudelid on üles ehitatud nii, et olla abivalmid, sõbralikud ja kinnitavad. See ei vähenda enese ülehindamist – vastupidi, võimendab seda.
Mida see tähendab kõigile, kes kasutavad AI-d iga päev?
Uurijad hoiatavad: mida rohkem me AI-d usaldame, seda vähem kasutame kriitilist mõtlemist. Ja seda nõrgemaks muutub meie metakognitsioon. Sellel võivad olla väga konkreetsed tagajärjed:
halveneb võime kontrollida ja verifitseerida teavet,
nõrgenevad argumenteerimisoskused,
kasvab oht teha ebatäpseid või valesid otsuseid,
pikaajaliselt võivad teatud erialased oskused tuhmuda.
Teisisõnu, tehisintellekt võib küll parandada meie sooritust konkreetsetes ülesannetes, ent samal ajal vähendab ta meie arusaamist sellest, kui hästi me tegelikult hakkama saame.
See on eriti päevakajaline nüüd, mil AI-st saab igapäevane töövahend – alates üliõpilaste esseedest kuni juriidiliste, meditsiiniliste või finantsanalüüsideni.
Kas AI saab meid meie endi eest kaitsta?
Teadlased pakuvad välja ühe põneva lahendussuuna: tehisintellekti võiks õpetada soodustama kasutaja eneserefleksiooni. Selle asemel, et esitada ainult valmisvastuseid, võiksid mudelid:
paluda kasutajal hinnata enda kindlustunnet vastuse suhtes,
meelde tuletada, et kontrollitaks alternatiivseid lahendusi,
esitada vastuseid koos tõenäosuslike hinnangutega,
suunata kasutajat küsimust väiksemateks osadeks lahutama ja neid eraldi läbi mõtlema.
Selline AI-disain ei suruks peale „õiget vastust“, vaid aitaks kasutajal aktiivselt mõelda ja oma mõtlemist jälgida. Ka Royal Society on varem soovitanud lisada AI kasutamise koolitusse kriitilise mõtlemise arendamise. Aalto ülikooli teadlaste tulemused muudavad selle vajaduse veelgi pakilisemaks.
Tehisintellekt ei muuda meid ainult tehnoloogilise tööriistana, vaid ka psühholoogilise peeglina. See võib meid aidata, kuid võib meid ka eksiteele viia, kui usaldame seda rohkem kui iseennast. Seega on üha olulisem mitte ainult õppida AI-d kasutama, vaid ka mõista, millal ta paneb meid uskuma, et oleme paremad, kui tegelikult oleme.
