Mind on alati ja alati motiveerinud teadmine, et võin olla kellelegi valguseks. Sest vist kõige hirmsam minu jaoks on nakatada inimest uskmatusega iseendasse, räägib sotsiaalse algatuse „Skirtingos spalvos“ eestvedaja Dalius Stankevičius.
Temaga räägime päris elust, mis ei ole kunagi glamuurne, kuid on alati täis kõige erinevamaid värve.
Algatuse „Skirtingos spalvos“ sünd
– Dalius, te lõite sotsiaalse algatuse „Skirtingos spalvos“. Rääkige pisut selle algusest – kui kaua olete tegutsenud?
– Paljud ei teagi, et igal haigusel või häirel, mis muutub diagnoosiks, on oma värv. Üle kuue aasta tagasi värvus minu elu siniseks – see värv sümboliseerib 1. tüüpi diabeeti.
See ootamatult minu ellu ilmunud värv omandas tähenduse, äratas soovi esile tuua ka teiste elu värve ja luua sotsiaalne algatus „Skirtingos spalvos“.
Algatuse eesmärk on koos meeskonnaga näidata erinevate haiguste kulisside tagust poolt ja kõike seda, mis ümbritseb elu diagnoosiga. See ei tähenda tingimata ainult häid emotsioone, positiivseid tundeid ja kunagi mitte kaduvat motivatsiooni elamiseks. Teisisõnu tundsin ma mõtet näidata, et enne, kui diagnoosi tundma õpid ja endale lähedaseks teed, võib ette tulla kõike.
Organisatsiooni teekond ja missioon
– Milline on üldse sellise organisatsiooni tee?
– Meie organisatsioon on ilmselt eriline selle poolest, et selle teekonnal saab käia väga lai kogukonna osa. Me räägime ja puudutame paljusid erinevaid teemasid – vaimse tervise häired, erinevad puudeliigid, onkoloogilised haigused või ka näiteks enneaegsete beebide vaprus.
Nendel, kes kõnnivad meie värvilisel teel või toetavad seda, tuleb meeles pidada vaid üht: kõik algab tutvusest. Pole vahet, kas see on iseenda tundmaõppimine või teise inimese märkamine – alles siis, kui sa näed, hakkad teada saama, tundma õppima ning end ja oma sallivust proovile panema, saad sellel teel käia.
Kõigi algatuse kangelaste lood aitavad kaasa meie põhieesmärgile – sotsiaalse tõrjutuse vähendamisele ja empaatia kasvatamisele teise inimese vastu.
Motiveeritus ja väsimusega toimetulek
– Motiveeriv küsimus. Kõik, mis kestab kaua, nõuab kannatlikkust. Kuidas teie ise väsimusega toime tulete, kui tuleb tahtmine kõik pooleli jätta ja midagi muud teha? Või ei teki teil selliseid mõtteid?
– Meie, inimesed, oleme loodud elama elu dünaamilise tervikuna: pettumused, rõõmud, kaotused ja avastused. Olen nüüdseks kuus aastat töötanud sotsiaalses valdkonnas ja saan väga hästi aru, et pettumusi on igapäevas rohkem kui rõõmuhetki.
Kui usud südamega koos meeskonnaga projekti, mis võiks puudutada tuhandeid südameid ja pakkuda vajalikku abi haavatavatele kogukondadele, kuid ei saa ei eraisikutelt ega avalikelt institutsioonidelt vajalikku rahalist tuge ning kuuled sõna „ei“, pead väga pingutama, et leida säde, mis aitaks ideid siiski ellu viia, uskudes, et ühiskond ühel hetkel kuuleb ja usub.
Mind on aga alati motiveerinud ja motiveerib edasi usk inimesse ja teadmine, et ma võin kellelegi olla valguseks ja rõõmu toojaks. Võib-olla on see lihtsalt hetk, mil näen kellegi sügavale peidetud naeratust. Sest vist kõige hirmsam minu jaoks on võimalus nakatada inimest uskmatusega iseendasse.
Mille nimel elada?
– Kuidas vastaksite küsimusele – mille nimel tasub elada?
– Olen sellele küsimusele varem vastanud. Esiteks tahan sel teemal rääkides alustada rõõmust. Rõõmust selle üle, et ma üldse olen siin. Kui ma olen siin, siis tähendab see, et on põhjus, miks ma pean siin olema.
– Ilmselt kuulete tihti inimesi ütlemas, et seda põhjust ei ole.
– Mina tahan rõhutada, et põhjus on alati olemas. Alati on põhjus olla siin, püüelda õnne poole – mida iganes see meie jaoks ka ei tähendaks: meeldivad argised pisiasjad, karjäärisoovid või lihtsalt igapäevane soov elada…
Minu meelest sünnivad õnn ja elutahe hetkel, mil „ärkad üles“ ja mõistad lihtsat tõde – alati on põhjus jääda.
See mõtlemine „praegu pole põhjust“, see tunne on vaid illusioon, mis on seotud parasjagu toimuva elusituatsiooniga. See, kes end nii tunneb, ei ole päris sina ise. See on nagu teine inimene, kes suunab sind hävituslikult teisele rajale. Aga see ei ole sina.
Mõnikord on koorem üksi kandmiseks liiga raske. Kui neid „klotse“ koguneb palju, võivad need kokku variseda ja laiali paiskuda. Seetõttu on emotsionaalseid raskusi kogevatel ning elust lahkumisele mõtlevatel inimestel äärmiselt oluline leida teine inimene, kes rasketel hetkedel aitab.
Abi otsimine on alati võimalik
– Aga kui sellist inimest läheduses ei ole?
– Alati on inimesi, keda sa ei tunne, kuid kes on valmis sind aitama. Selleks on olemas töötavad lühinumbritel toimivad abitelefonid, noorte ja laste abiliinid, kriisikeskused – nad ei ütle kunagi „ei“.
Elu koos diabeediga
– „Skirtingos spalvos“ sai alguse teie enda loost, mida te hea meelega teistega jagate. Kuidas te täna oma haigusega elate? Kui suure osa teie elust see hõivab?
– Diabeet jääb alati selleks sõbraks, keda ma oma ellu oodanud ei ole. Ja kuigi ma väga tahaksin, et meie teed lahkneksid ja võiksin homse päeva vastu võtta temata, saan aru, et praegu see lihtsalt ei ole võimalik. Nii on ta minuga igapäevaselt koos ning võtab enda alla selle õrnemagi elu nurga, mida tuleb pidevalt hoida ja hooldada.
Elades diabeedidiagnoosiga on kõige olulisem reegel kontroll. Esiteks veresuhkru kontroll, seejärel emotsioonide kontroll. Ja kuigi olen selle haigusega elanud juba seitse aastat, tunnen end endiselt nagu rändaksin piiride ja vabaduse vahel, sest iga päev nõuab suurt kannatlikkust ja julgust – kannatlikkust mitte alla anda ja julgust elada teadmata, mis homme saab.
Raskuste ja haiguste integreerimine oma ellu
– Räägite avalikult inimeste, keda on tabanud raskused või füüsilised ja vaimsed haigused, kaasamisest. Pärast üht teie üritust tekkis mul mõte, et kõigepealt tuleks õppida raskused ja puuded oma ellu integreerima. Kas olete sellega nõus?
– Üheselt mõistetavalt jah! Seda, millest te räägite, peab inimene esmalt ise läbi elama või – paremal juhul – püüdma mõista empaatiliselt. Jah, kõike elus ei saa ette näha ega ennustada, mõned asjad lihtsalt juhtuvad. Kuid kogu algusetee teeb kergemaks teadmine, et maailm ei vaju jalgade alt ära ja sa oled endiselt selle maailma osa, kes saab elada edasi. Raskused tulevad ja lähevad, need on lihtsalt ajutised peatused.
Mitmekesisus kultuuris ja meedias
– Kas ei tundu, et populaarkultuuris ja kunstis võiks olla palju loomulikum näha ühiskonna mitmekesisust? Tavaliselt näeme üht-kaht peategelast puudega, kelle ümber koondub kogu tähelepanu. Miks ei võiks filmides olla lihtsalt kõrvaltegelasi, kes elavad mõne haigusega või liiguvad ratastoolis, nii nagu päriselus, ilma et sellest teeks eraldi „sensatsiooni“?
– Minu arvates on vastus lihtne: kuni ühiskond reageerib sellistele tegelastele kui millelegi enneolematule, mitte kui ühele paljudest inimlugudest, näeme kultuuris edasi üle võimendatud, „kangelaslikku“ kujutist. Kui ühiskond ja selles elavad inimesed küpsevad, siis kaob vajadus sellise erilise fookuse järele inimestele, kes elavad erinevate raskustega.
Ma usun, et see on hariduslik etapp, mis möödub siis, kui meist on saanud sallivalt küpsed isiksused.
Hirm olla lihtsalt inimene
– Mulle tundub, et selline kultuur, kus me näeme vähe haigusi ja raskusi (mida inimesed ka päriselus üksteise eest varjavad), loob tegelikkusest vale pildi. Tekib tunne, et teistel on lihtne ja ainult sina oled „teistsugune“. Kuidas teile see paistab?
– Meenus kohe üks mõte, mida olen varem intervjuus öelnud: kõige hirmsam on see, kui kardad olla inimene. Siin peitubki minu meelest vastus teie küsimusele. Seni, kuni inimene tunneb, et ta on justkui kellegi vaenlane või võib taas ja taas haiget saada, jääb ta endasse sulgunuks.
Just siin ongi meie kõigi ülesanne – kasvatada iseennast sallivateks inimesteks, et me ei rõhutaks erinevusi, vaid näeksime inimest tema ainulaadse looga.
Inimestele, kes elavad tõeliste raskustega, on „eriline olemise“ silt koormaks. Kui see koorem kaob, kaunistab neid hoopis erilisuse tunne olla lihtsalt nemad ise.
