Paljud inimesed arvavad, et inimkond on tsivilisatsiooni ja tehnoloogia abil looduse justkui juba „ära võitnud“. Mõnikord väidetakse, et meie erilisuse tõttu ei pea me enam kohanema ega evolutsioneeruma. Selline vaade on aga eksitav, sest oleme endiselt osa bioloogilisest looduskeskkonnast.
Nagu kõik teised elusolendid, on ka inimesed olnud ja on jätkuvalt evolutsiooni poolt kujundatavad. Aja jooksul on esile kerkinud omadused, mis aitavad teatud keskkondades paremini ellu jääda ja edeneda. See protsess on aeglane, kuid pidev ning pole sugugi lakanud ka tänapäeval.
Inimese kohanemine ja evolutsioon
Antropoloogid uurivad, kuidas inimesed erinevate tingimustega kohanevad. Kohanemine on osa evolutsioonist, sest kasulikud omadused suurendavad ellujäämise ja järglaste saamise tõenäosust. Paljude põlvkondade jooksul muutuvad sellised omadused terves populatsioonis üha levinumaks.
Kultuuri roll keskkonna kujundamisel
Meie käed võimaldavad tööriistu väga osavalt kasutada ning kahel jalal kõndimine vabastab käed muudeks ülesanneteks. Suured ja keerukad ajusüsteemid annavad meile võime mõelda abstraktselt, luua ideid ja elada keerukates kogukondades. Need omadused on loonud pinnase kultuurile, mis hõlmab teadmisi, uskumusi, oskusi ja tuleviku planeerimist.
Kultuur muudab meie keskkonda: me ehitame elamuid, kasvatame toitu ja arendame tehnoloogiaid. Ometi ei kaitse see meid täielikult kõigi väliste tegurite eest ning bioloogiline kohanemine kestab edasi. Keskkond ei tähenda üksnes kliimat või maastikku, vaid ka seda, mida me sööme ja milliseid haigusi põeme.
Päikesevalgus ja naha värvus
Ultraviolettkiirgus võib nahka kahjustada, mistõttu heleda nahaga inimestel on suurem oht saada päikesepõletusi ja haigestuda nahavähki. Tumedam nahk, milles on rohkem melanini, kaitseb paremini sellise kahju eest. Troopilistes piirkondades, kus päike on tugev ja kiirgus tavaline, andis tumedam nahk olulise eelise.
Kui muistsetest aegadest pärit inimrühmad rändasid ja asusid elama jahedamatesse ja pilvisematesse piirkondadesse, muutus tume nahk seal vähem vajalikuks. See hakkas takistama D-vitamiini tootmist, mis on oluline luustiku arenguks, mistõttu heledam nahk osutus nendes oludes soodsamaks. Melanini hulk nahas sõltub geenidest, seega kujundas eri kliima pika aja jooksul erinevaid populatsioone.
Toit ja geenide muutumine
Umbes kümme tuhat aastat tagasi alanud loomade kodustamine tõi kaasa täiesti uue toidulaua. Hiljem õppisid inimesed lehmi ja kitsi lüpsma, kuid enamik täiskasvanuid ei suutnud piima seedida. Need, kellel oli selleks sobiv geneetiline omadus, jäid paremini ellu ja said rohkem järglasi.
Nii levis täiskasvanueas piima seedimise võime, sest kultuuriline uuendus – loomade lüpsmine – soodustas bioloogilisi muutusi. Mujal maailmas arenesid välja teistsugused kohastumused, näiteks parem võime rasvu seedida või vett säästa kuivades piirkondades. Erinev toitumine eri maailma paikades avaldab evolutsioonile survet ka tänapäeval.
Haigused kui loodusliku valiku tegur
Ajaloo jooksul on nakkushaigused korduvalt inimkogukondi põhjalikult muutnud. 14. sajandil tappis bubooniline katk märkimisväärse osa Euroopa elanikest. Ellu jäid sagedamini need, kellel oli geneetiline vastupanuvõime, ning need geenid aitasid hiljem paremini toime tulla ka järgmiste epideemiatega.
Ka uuemad näited näitavad sama põhimõtet. COVID-19 pandeemia ajal oli osal inimestest loomulik geneetiline vastupanu, samuti vähendas suremust vaktsineerimine. Kui teatud tunnused pakuvad ellujäämiseeliseid, võivad need tulevastel põlvkondadel muutuda järjest tavapärasemaks.
Inimkond evolutsiooni keskel
Inimesed elavad pidevalt muutuvates keskkondades, mida kujundab nii loodus kui ka meie enda kultuur. Seetõttu toimuvad geneetilised muutused populatsioonides ka praegu, kuigi me ei pruugi neid igapäevaselt märgata. Evolutsioon ei ole üksnes mineviku lugu – see jätkub meiega tänaseni ja koos meiega edasi.
