Elektriautode ajastu kiire areng on toonud kaasa hulga muutusi – vaiksema sõidu, väiksema saaste ja täiesti teistsuguse sõidudünaamika. Samal ajal märgivad üha rohkem inimesi nähtust, mida seni seostati autodega harva: iiveldust kõrvalistmel. See tundub paradoksaalne, kuid just mugavamad, stabiilsemad ja vaiksemad sõidukid on üha sagedamini uue, veel vähe mõistetud aistingu põhjuseks. Miks on just elektriautod siin nii erandlikud? Ja kas tootjad juba teavad, kuidas aidata reisijaid, kes tunnevad end pea kohe sõidu alguses uimasena?
Kehale tuttav mootorivibratsioon on kadunud – vaikus ajab segadusse
Aastakümneid reageerisid meie ajud autosõidule teatud väljakujunenud mustri järgi. Sisepõlemismootorid tekitasid püsivat heli ja vibratsiooni, andes selgeid märke, et auto liigub, kiirendab või aeglustab. Elektriautodes neid signaale enam ei ole. Sõit on vaikne, sageli nii vaikne, et keha ei saa enam lisamärke kiiruse muutuste kohta.
See tundliku info nappus on ajule tõsine väljakutse: silmad näevad, et auto liigub, kuid kuulmine ja tasakaaluelundid seda ei kinnita. Just selline meelte omavaheline konflikt tekitab klassikalise liikumishaiguse ehk „motion sickness’i“ efekti.
Eriti vastuvõtlikud on kõrvalistujad. Juht aimab iga manöövrit ette – ta teab, millal gaasi vajutab, millal pöörab, millal alustab pidurdamist, ning aju oskab neid signaale õigesti tõlgendada. Kelevisel sellist kontrolli ei ole ja iga ootamatu liigutus võib muutuda ebameeldivaks üllatuseks. Nii tunnistavad isegi inimesed, kes pole kunagi varem kogenud mere- ega õhuhaigust, et esimesel sõidul elektriautoga tundsid nad end üllatavalt halvasti.
Regenereeriv pidurdus – kehale uus ja võõras kogemus
Elektriautod pidurdavad teistmoodi. Energiarekuperatsiooni süsteem hakkab autot aeglustama kohe, kui juht gaasipedaali vabastab. Seetõttu ei tunne reisija enam tuttavaid pidurdustõmblusi või väikseid raputusi, mis varem andsid märku peatsest peatumisest. Ühtlane ja sujuv aeglustamine on küll mugav, kuid kehale täiesti uus signaalimuster. Aju ei jõua muutustega kohaneda ja tajud lähevad omavahel vastuollu.
Oluline roll on ka viivitusteta tekkival pöördemomendil – elektrimootor reageerib pea kohe, ilma hilinemiseta. Väga kiire, ühtlane ja peaaegu hoiatamata kiirendamine mõjub eriti tugevalt neile, kes selleks valmis ei ole – ehk reisijatele. Juht, kes ise gaasi vajutab, kogeb seda kiirendust ette teades ning tunneb harvem ebamugavust.
Miks tekivad sümptomid just kõrvalistmel?
Teadlased rõhutavad, et peapööritus ja iiveldus on meeltekonflikti tagajärg: nägemine ütleb „me liigume“, samal ajal kui tasakaaluelundid annavad signaali „me seisame“. Elektriautodes võimendavad seda vastuolu uus, teistsugune vibratsioon ning peaaegu täielik vaikus. Kui kaob müra, mis on kümneid aastaid olnud loomulik osa autosõidust, jääb ajul ühest olulisest orientiirist puudu.
Lisaks ei jälgi reisija aju auto liikumisloogikat. Ta ei tea, millal juht kavatseb pidurdada, kiirendada või suunda muuta. See ennetamatuse tunne häirib sisekõrva tasakaaluaparaati eriti tugevalt ning viibki otseteed iivelduse ja uimasuseni.
Omapärasel moel võivad sümptomeid süvendada isegi pehmemad istmevibratsioonid, mis elektriautodes on märksa väiksemad. Keha ei mõista, millist liikumist oodata ja kuidas seda tõlgendada – see segadus kajastubki enesetundes.
Tootjad otsivad lahendusi: heli, vibratsioon ja valgus
Autotootjad on mõistnud, et elektriauto peab olema mitte ainult keskkonnasõbralik, vaid ka füsioloogiliselt mugav. Seetõttu otsitakse aktiivselt viise, kuidas kompenseerida puuduvaid meelelisi signaale.
Üks suund on õrnad madalsageduslikud helid – mitte sellised, mis matkiksid sisepõlemismootorit, vaid pigem taustatoonid, mis annavad ajule selgema ettekujutuse liikumisest. Teised ettevõtted katsetavad istmetesse integreeritud mikrovibratsioonidega, mis aitaksid taastada loomulikuma liikumistunde. Kolmas lähenemine on salongi nutikas LED-valgustus, mis peenelt viitab auto liikumissuunale ning aitab silmadel ja kehal tajusid paremini kooskõlla viia.
Kuna need tehnoloogiad on alles väljatöötamisel, soovitatakse reisijatel kasutada klassikalisi võtteid: vaadata pigem kaugusesse, mitte telefoni- ega tahvelarvutiekraani; hoida kindlat, stabiilset isteasendit ning võimalusel valida eesmine istekoht. Need lihtsad meetodid aitavad vähendada meeltekonflikti ja annavad kehale aega uue sõidudünaamikaga kohaneda.
Ajutine ebamugavus või uus reisireaalsus?
Tõenäoline on, et osa reisijaid kohandub ajapikku. Inimaju suudab õppida ja harjuda uute aistingumustritega. Praegu on aga selge, et elektriautod nõuavad täiesti uut lähenemist sõidumugavusele. Autod on muutunud vaiksemaks ja sujuvamaks, kuid inimese keha mitte. See kontrast seab tööstusele hoopis uue väljakutse – seni on keskendutud peamiselt tehnoloogiale, mitte inimese füsioloogiale.
Elektriautode populaarsus kasvab kiiresti, mis tähendab, et reisijate aistingute uurimine muutub üha olulisemaks. Kui tootjad on juba suutnud luua autosid, mis sõidavad ilma heitgaasideta, leitakse tõenäoliselt ka viisid, kuidas sõita ilma iivelduse ja peavalueta. Seni aga võib igaüks, kes istub esimest korda elektriautosse ja tunneb kerget peapööritust, olla kindel: see ei ole väljamõeldis, vaid väga reaalne osa uuest reisiajastust.
