Uudis, mis raputas kogu ühiskonda, kõlab nagu hästi lavastatud krimiseriaal – ainult et seekord päriselus. Selgus, et koguni 17 aastat võltsis Swedbanki üks Läti harukontorite juhataja Ogres ja Bauska piirkonnas dokumente, kuritarvitas klientide usaldust ja teostas finantstehinguid iseenda kasuks. Kuigi lugu tundub uskumatuna, teatas pank juhtunust alles nüüd ning kahju ulatub üle 200 000 euro. See juhtum ei tekitanud üksnes avalikkuse pahameelt, vaid avas ka laiaulatusliku arutelu finantssektori süsteemsete puudujääkide, sisekontrolli kvaliteedi ning tavaklientide turvalisuse üle.
17 aastat kestnud pettus: kuidas see üldse võimalik oli?
Teadmine, et finantsteenuste sektoris võib ette tulla pettusi, ei üllata kedagi. Ent asjaolu, et pettus võib kesta pea kaks aastakümmet ja jääda märkamatuks, tekitab oluliselt tõsisemaid küsimusi. Läti televisiooni uurimine paljastas, et harukontori juhataja teostas rohkelt finantsoperatsioone klientide teadmata: allkirjastas lepinguid, väljastas koodikaarte ja kalkulaatoreid, tellis uusi pangakaarte, lõpetas hoiuse- ja säästulepinguid, algatas uusi laene ning kandis raha edasi. Osa vahendeid kasutati selleks, et katta teiste klientide puudujääke – tüüpiline ahelmehhanism, mis meenutab väiksema mahuga finantsilist püramiidskeemi.
Numbrid räägivad enda eest: kasutati 19 kliendi maksevahendeid ja kogukahju ületas 203 000 eurot. Kõike seda tehti „erilise teeninduse” ettekäändel. Nagu selgitas Swedbanki esindaja Jānis Krops, oli töötaja pidevas kontaktis klientidega, mis võimaldas tal jätta mulje, et ta tegutseb nende huvides. Tegelikkuses oli see aga lihtsalt isiklik kasusaamise skeem.
Avalikkuse reaktsioon: süvenev usalduskriis
Selline lugu tekitab paratamatult tugevaid emotsioone. Sotsiaalmeedias, eriti platvormil „Threads“, vallandus arvamustetorm. Üks advokaat seadis avalikult kahtluse alla, kas tegemist on juhusliku üksikjuhtumi või terve süsteemi veaga, mis lubas pettusel 17 aastat takistamatult kesta. Küsimus on lihtne, kuid valus: kuidas suutis ühe riigi suurimate finantsasutuste kontroll nii pikaajalise ja süstemaatilise tegevuse märkamata jätta?
Aruteludes ei puudunud ka skeptilised hinnangud riiklike institutsioonide suutlikkusele tagada läbipaistvust. Kasutaja @kokounsanele rõhutas, et kui maksuameti (SRS) töötajate deklaratsioonides ilmnevad probleemid, võib sellistel asutustel puududa nii vajalik tööriistakast kui ka sisekultuur, et tagada kontroll isegi oma struktuurides – rääkimata teiste sektorite järelevalvest.
Mitmed kommenteerijad ei suutnud uskuda, et panga juures ei tehtud aastate jooksul põhjalikke auditeid. Üks kasutaja küsis retooriliselt, kuidas on võimalik, et 17 aasta jooksul ei märgatud elementaarseid erinevusi kontojääkides või kuludes. Tema sõnul näib selline olukord absurdne isegi väikse ettevõtte puhul, rääkimata rahvusvahelisest pangast.
Samas leidus ka tasakaalukamaid arvamusi, mille kohaselt on igal ettevõttel süsteemseid nõrkusi ning tegelik kahju sõltub töötajate aususest ja ettevõtte reaktsioonist, kui probleem lõpuks avastatakse. See vaatenurk on küll mõnevõrra rahustav, kuid ei kõrvalda põhilist muret: kui selline pettus on võimalik pangas, kus peaks kehtima kõige rangemad turvanõuded, mida see räägib süsteemi usaldusväärsusest tervikuna?
Eriti emotsionaalselt reageeris kasutaja Agris, kes ütles otse: „Kui mul oleks raha Swedbankis, kannaksin selle pärast selliseid uudiseid kohe teise panka üle.“ See kommentaar peegeldab hästi, kuidas avalikkuse usaldamatus finantsasutuste suhtes järjest süveneb.
Läti televisiooni uurimine paljastab detailid
Läti televisiooni põhjalikum uurimine näitas, et tegemist ei olnud üksikute juhuslike sammude, vaid pidevalt ja sihipäraselt tegutsenud skeemiga. Alates 2003. aastast sõlmis töötaja süstemaatiliselt klientide nimel kaugbankanduse lepinguid, algatas uute koodikaartide ja pangakaartide tellimusi ning kasutas saadud andmeid raha ülekandmiseks. Osa rahast läks teiste klientide kahjude katteks, et luua illusioon, justkui oleks kõik korras. Nii kestis see aastaid – peaaegu täielikult märkamatult.
Panga esindajad püüdsid LTV eetris avalikkust rahustada, kinnitades, et klientidel „ei ole põhjust muretsemiseks“ ning et panga turvalisus on väidetavalt kõrgeimal tasemel. Ent sellised väited ei veennud paljusid. Kui pettus kestab 17 aastat, tekib paratamatult küsimus: kui üks töötaja suutis süsteemi üle kavaldada, kas võib olla ka teisi seni avastamata juhtumeid? Ning mis peamine – kas panga turvaprotseduurid on ikka nii laitmatud, nagu väidetakse?
Kas üksiku töötaja lugu või tõsisem hoiatus kogu sektorile?
Kuigi praegu puuduvad andmed sarnaste juhtumite kohta teistes harukontorites, juhivad eksperdid tähelepanu, et selliseid lugusid tuleks käsitleda mitte ainult individuaalse kuriteona, vaid ka laiemat probleemi märkivana. See on signaal, et finantssektoris on kohti, kus turvaahel on nõrgem, kui avalikkus eeldab. Kui asutuses on võtmerollis töötajaid, keda piisavalt ei kontrollita, ja kontrollisüsteem tugineb vananenud protsessidele, on süsteemsed lüngad vältimatud.
See lugu on muutunud omamoodi lakmuspaberiks, mis näitab, et isegi suurimad pangad võivad olla haavatavad inimtegurist tulenevate riskide ees. Avalikkuse reaktsioon osutab selgelt, et usaldus pankade vastu ei ole iseenesestmõistetav – seda tuleb pidevalt ja läbipaistvalt välja teenida.
