Sügis on täies hoos: lapsed on naasnud lasteaedadesse ja koolidesse, igapäevaellu on lisandunud rohkem kohustusi, rutiini ning sotsiaalseid väljakutseid. Üks tõsisemaid probleeme on koolides lokkav kiusamine, mis võib mõjutada nii lapse vaimset kui ka füüsilist tervist.
Kiusamise märkamine ja ennetamine
Spetsialistid selgitavad, kuidas kiusamist õigel ajal märgata ja sellele juba alguses piir panna. Nad annavad nõu, kuidas tagada lapse hea enesetunne ning kuidas käituda kiusajaga – kas provokatsioone eirata või sobival viisil vastu astuda.
„Tagasipöördumine kooli pärast suvevaheaega, kui keskkond ja päevakava järsult muutuvad ning tuleb kohaneda uute nõudmistega, ei pruugi olla kuigi sujuv – lapsed kogevad emotsionaalset pinget ja stressi. Enamasti avaldub see käitumise muutumises: vanemad märkavad, et laps on ärritunum, vihasem või apaatsem, võib esineda unehäireid, suuremat väsimust, vähenenud keskendumisvõimet ja tähelepanu hajumist,“ ütleb BENU proviisor Deimantė Zalagaitytė.
Proviisori sõnul on koolikeskkonnas sage probleem kiusamine ning siin saab suureks abiks olla vanemate soov lapsega avameelselt suhelda. Lihtsad küsimused – näiteks kuidas koolis läks, mis tundides meeldis ja mis mitte – aitavad aru saada, milliseid emotsioone laps igapäevaselt kogeb. Sama oluline on lapse motiveerimine ja tunnustamine mitte ainult saavutuste, vaid ka pingutuse eest, samuti hea eeskuju andmine, kui räägitakse oma vihaga toimetulekust, hirmudest ja ebakindlusest.
Tähtis vanemate roll: avatud suhtlus ja toetus
Nendega nõustub laste- ja noorukitepsühholoog Guoda Romaitė. Tema sõnul on oluline last ära kuulata ning luua turvaline ja toetav õhkkond, sest lapsel võib olla väga raske rääkida sellest, mis teda sisimas painab.
„Ärge süüdistage last – kiusamine ei ole kunagi kannataja süü. Püüdke koos lapsega olukorda rahulikult arutada, aidake tal sõnadesse panna, mida ta tunneb ja mis on tema jaoks kõige hirmsam. Väga oluline on samuti kokku leppida järgnevad sammud: pöördumine klassijuhataja poole, koostöö kooliga. Tavaliselt on igal õppeasutusel oma tegevusjuhised kiusamisjuhtumite lahendamiseks, kuid vanemate kaasamine ja koostöö on hädavajalik,“ rõhutab G. Romaitė.
Psühholoogi sõnul on tähtis tugevdada lapse enesekindlust, lubada ja julgustada teda tegelema tegevustega, mis pakuvad rõõmu ja milles ta end pädevana tunneb. Samuti tuleks olukorda pidevalt jälgida: uurida, kuidas lapsel läheb ja kas midagi on muutunud. Kui muutusi ei näi toimuvat ning laps tõmbub üha enam endasse, tuleks abi otsida spetsialistidelt.
Kas kiusamisel on „sümptomid“?
Kuigi kindlaid ja alati esinevaid „sümptomeid“, mis viitaksid kiusamisele, ei ole ning iga juhtum on individuaalne, annavad kiusamisest sageli märku lapse muutunud käitumine, emotsioonid või harjumatud tervisehädad.
„Laps võib muutuda kurvemaks, endassetõmbunumaks, näida sageli ärev, ta ei taha või kardab kooli minna, tal on unehäired. Võib juhtuda, et laps ei soovi oma koolipäevast eriti rääkida, väldib kohtumisi sõpradega, õpitulemused halvenevad ning huvi koolitöö vastu kahaneb. Tähelepanu tuleks pöörata ka füüsilistele muutustele: seletamatud sinikad või kriimustused, rebenenud riided või rikutud asjad,“ kirjeldab G. Romaitė.
Psühholoogi sõnul võivad kogetud pinge tõttu lapsel enne koolipäeva hakata valutama kõht või pea, mõnikord tõuseb isegi palavik. Sageli avaldub kiusamine ka sotsiaalmeedias ja arvutimängude keskkonnas, mistõttu on oluline jälgida, kui kaua laps ekraani ees viibib ja milline on tema meeleolu nutiseadmeid kasutades.
Õpetaja roll: reaktsioon määrab palju
G. Romaitė sõnul on õpetaja reaktsioon kiusamisele või selle algfaasile üks võtmetegureid. Kui õpetaja kiusamissituatsiooni märkab ja sellele õigesti reageerib, annab ta selge sõnumi, et selles koolikogukonnas sellist käitumist ei tolereerita ega peeta vastuvõetavaks.
„Õpetaja käitumine võib kogu olukorra kulgu otsustavalt mõjutada,“ selgitab G. Romaitė. „Kui pedagoog sekkub õigel ajal ja asjakohaselt, mitte ainult ei peatata ebaõiglane käitumine, vaid näidatakse kõigile lastele, et igaühel on õigus austusele ja turvalisusele. Tuleb meeles pidada, et kiusamises osalevad ka teised lapsed – pealtvaatajad, kes on samuti osa olukorrast.“
Kas vastu astuda või ignoreerida?
Kiusamise korral kerkib sageli küsimus: mida teha – kas kiusajale „vastu panna“ või tema provokatsioone lihtsalt ignoreerida? Psühholoogi sõnul ei ole üht ainuõiget vastust – kõik sõltub olukorrast, lapse vanusest ja tema emotsionaalsest valmisolekust.
„Vastuhakk võib olla sobiv lahendus siis, kui laps suudab rahulikult ja enesekindlalt oma piire seada ning kiusajale selgelt öelda, et ta sellise käitumise, olukorra ja tekitatud kahjuga ei lepi. Provokatsioonide ignoreerimine sobib aga olukorras, kus kiusaja agressiivsus kasvab ja olukord muutub ohtlikuks. See on lapse jaoks turvalisem variant, kui läheduses ei ole täiskasvanuid ning on tunda füüsilise või emotsionaalse kahju ohtu,“ ütleb G. Romaitė.
Looduslikud lahendused rahulikumaks argipäevaks
D. Zalagaitytė sõnul küsivad vanemad sügise saabudes apteegist sageli looduslikke abivahendeid närvisüsteemi toetamiseks, une korrastamiseks ja keskendumisvõime parandamiseks. „Rahustava toimega on kummeliõied – neis sisalduvad apigeniin ja bisabolool aitavad vähendada ärevust, soodustavad uinumist ja lõõgastumist, ei põhjusta hommikust unisust ning sobivad pikemaajaliseks kasutamiseks. Ärevuse ja paanikahoogude leevendamiseks võib kasutada preparaatides punapassiooni (Passiflora incarnata) õisi. Hariliku melissi (Melissa officinalis) ürt aitab vähendada närvipinget, parandab tuju ning võib leevendada ka seedehäireid, mis sageli kaasnevad närvisüsteemi ülekoormatusega,“ selgitab proviisor.
Samuti on D. Zalagaitytė sõnul mälu, tähelepanu ja keskendumisvõime toetamiseks kasulikud oomega-3-rasvhapped, eriti dokosaheksaeenhape (DHA). „Suurbritannias avaldatud uuringus selgus, et lastel, kes kasutasid DHA-toidulisandeid, paranesid võrreldes platseebot saanud lastega mitte ainult lugemisoskused, vaid vähenesid ka käitumisprobleemid, mis olid seotud hüperaktiivsuse ja tähelepanuraskustega. Sarnased tulemused saadi teises uuringus, kus hinnati magneesiumi mõju – magneesiumi tarvitanud laste seas vähenes impulsiivne käitumine, ärrituvus ja närvilisus, suurenes tähelepanuvõime.“
Närvisüsteemi stabiilsust toetavad proviisori hinnangul ka B-rühma vitamiinid. Lapse kohanemist ja närvisüsteemi tööd aitab parandada selge ja järjepidev päevakava, kus on kindlaks määratud uneaeg, liikumine, toidukorrad ja kodutööde tegemise aeg. „Väga tähtis on puhkus, värskes õhus viibimine ja mitmekesine tegevus, mis aitab lapsel pingest vabaneda ja lõõgastuda. Suurt rolli mängivad tasakaalustatud toitumine ning piisav öine uni,“ lisab D. Zalagaitytė.
