Demokraatia on poliitiline kord, mille põhialus on rahva võim. Sellist määratlust korratakse sageli koolides, ülikoolides ja avalikes aruteludes.
Leedut peetakse samuti demokraatlikuks riigiks, kus inimesed juhivad riiki – vähemalt teoorias – valimiste, referendumite ja kodanikuaktiivsuse kaudu. Kuid kerkib oluline küsimus: kas see on tegelik rahva võim või pelgalt sümboolne osalemine võimu kujundamises?
Tänapäeval kahtleb üha rohkem Leedu elanikke, kas nende hääl päriselt midagi muudab. Kuigi valimisi korraldatakse regulaarselt ja põhiseadus ütleb selgelt, et suveräänsus kuulub rahvale, jääb tegelik poliitiline võim sageli suletud poliitikute, ärihuvide ja mõjukate võrgustike ringi.
Sellised nähtused nagu valimislubadused, mida hiljem ei täideta, ning korruptsiooniskandaalid õõnestavad inimeste usaldust nii võimu kui ka demokraatia toimimise vastu.
Ühiskonnas valitseb kahetine olukord: ühelt poolt on inimestel õigus valida, poliitikas osaleda ja oma arvamust avaldada, kuid teiselt poolt tunnevad paljud end pigem kõrvaltvaatajate, mitte otsustajatena.
Just see pinge formaalse osalemise ja tegeliku mõju vahel tekitabki keskse küsimuse: kas meie, kodanikud, juhime riiki või laseme teistel end meie nimel juhtida?
Valimised – võimalus või näiline rituaal?
Valimised on demokraatia keskne tööriist, mis võimaldab kodanikel väljendada oma tahet ja anda võimu valitud esindajatele. Praktikas muutuvad valimised aga sageli üksnes perioodiliseks protseduuriks, mis ei loo tõelist vastutusahelat valijate ja poliitikute vahel.
Valijad peavad valima juba ette sõelutud kandidaatide seast, keda toetavad enamasti tugevate struktuuride ja rahaliste ressurssidega parteid. Isegi kui inimene soovib muutusi, seisab ta ikka ja jälle silmitsi sama kandidaatide nimekirja ja samade „tuttavate nägudega“.
Valimiskampaaniate retoorika on omaette probleem. Poliitikute lubadused on tihti ebamäärased, laialivalguvad või lihtsalt teostamatud. Pärast valimisi kõlab sageli lause: „kõik ei sõltu meist“.
Selline lähenemine kahandab demokraatia mõtet. Kui valitud esindajad ei suuda või ei taha ellu viia valijate tahet, tekib küsimus: kes siis tegelikult otsustab?
Lisaks osaleb valimistel üha vähem noori ja aktiivset keskklassi, kelle jaoks paistab poliitika kauge, ebaefektiivne või lausa korrumpeerunud. See suundumus tekitab omakorda nõiaringi: vähene osalus aitab kinnistada vanu poliitilisi jõude, mis liiguvad inimestest veelgi kaugemale.
Kodanikutegevus – demokraatia nõrk lüli
Teoorias saavad inimesed avaldada mõju mitte ainult valimiste ajal, vaid ka pöördumiste, petitsioonide, kodanikuliikumiste ja kohaliku omavalitsuse kaudu. Praktika aga näitab, et kodanikuaktiivsus Leedus on endiselt nõrk. Paljud ei usalda ei riiki ega iseennast ning ei usu, et nende tegevus midagi muudaks.
Nii piirdub avalik arutelu sageli kurtmisega sotsiaalmeedias või kommentaariumites. Tegelik sekkumine – poliitikutele kirjutamine, istungitel osalemine, kodanikualgatuste loomine – jääb napiks.
Osa ühiskonnast lepib passiivse pealtvaataja rolliga: „riik ei ole meie oma, me lihtsalt elame siin“.
Ka institutsioonid ei kipu inimeste osalemist eriti soodustama. Avalikud arutelud toimuvad tihti formaalselt, vähese läbipaistvuse ja kuulamisvalmidusega. Kui inimene ei saa oma ettepanekule ega kirjale mingit sisulist vastust, tekib pettumus ja ta tõmbub tagasi.
Kes tegelikult riiki juhib?
Tegelik võim peitub sageli mitte põhiseaduses või seadustes, vaid institutsioonide tagatubades, kus otsuseid mõjutavad poliitilised kauplemised, ärihuvid ja bürokraatlikud kokkulepped. Nii muutub poliitika avalike huvide esindamise asemel kindlate gruppide mõjuvõimu kindlustamise areeniks.
Tekib justkui kahetasandiline riik. Üks – ametlik, kus räägitakse rahva võimust, ja teine – varjatud, kus tegelikud otsused langetatakse. See vastuolu tekitab suure lõhe kodaniku ja riigi vahele. Paljudele jääb mulje, et kõik otsustatakse „üleval pool“, ilma nende teadmise ja nõusolekuta.
Korruptsioon, omasooiting ja huvide konfliktid süvendavad tunnet, et riik ei ole ühine avalik hüve, vaid suletud klubi, kus loevad eelkõige tutvused, lojaalsus ja oskus süsteemi enda kasuks painutada.
Mida saab muuta?
Vaatamata kõigile probleemidele ei ole demokraatia kunagi lõplikult valmis, vaid on pidev protsess. Kui kodanikud tahavad tegelikku mõju, ei tohi nad piirduda üksnes valimiskasti juures käimisega, vaid peavad olema aktiivsed kogu aeg.
Vajalik on kasvatada poliitilist kirjaoskust: huvituda sellest, kes ja kuidas otsuseid langetab, esitada küsimusi, kritiseerida ning nõuda vastutust.
Nii haridussüsteem, meedia kui ka erakonnad peaksid soodustama päris dialoogi, mitte selle pealiskaudset imiteerimist. Alles siis saame rääkida tegelikust rahva võimust, mitte selle illusioonist.
Kas Leedus juhib rahvas riiki? Põhimõtteliselt jah – aga väga piiratud määral ja sageli vaid formaalselt. Seni, kuni kodanikud ei tunne end otsuste eest vastutavana ja poliitikud ei tunne vastutust nende ees, jääb tõeline demokraatia pigem teoreetiliseks mõisteks.
Lõppkokkuvõttes sõltub kõik meist endist: kas lepime pealtvaataja rolliga või oleme oma riigi aktiivsed peremehed. See ei ole ühekordne tegu, vaid igapäevane vastutus.
