Peaaegu veerand sajandit kestnud mõistatus on lõpuks lahenduse saanud. Teadlased on kindlaks teinud, et Euroopa suurim nahkhiir – suur‑norra (Nyctalus lasiopterus) – ei toitu üksnes putukatest, vaid jahib ka väikesi linde enam kui kilomeetri kõrgusel. Ta püüab saagi lennu pealt ja sööb selle õhus ära. See on esimene kord, kui on üheselt tõestatud, et nahkhiired püüavad öistel lendudel saagiks linde.
Öine ränne ja varjatud kiskja
Ajalehes „Science“ avaldatud uuringu viis läbi rahvusvaheline bioloogide rühm, kes paljastas muljetavaldava pildikese sellest öisest kütist. Igal sügisel rändavad miljardid väikesed laululinnud öösiti, et vältida päevaste röövlindude rünnakuid. Nüüd aga selgub, et ka pimedus ei paku neile enam täielikku kaitset – kõrgel taevas varitseb neid veelgi kavalam vaenlane.
Selle salapärase käitumise mõistmiseks kinnitasid teadlased nahkhiirtele miniatüüritud salvestusseadmed – biolooggerid, mis on välja töötatud Aarhusi ülikoolis. Need väikeste „seljakottidena“ nahkhiirte külge kinnitatud seadmed mõõtsid lennukõrgust, liikumiskiirust, kiirendust ja salvestasid ka echolokatsiooni helisid. Nii avanes ainulaadne võimalus piiluda öise jahti justkui looma enda seest.
Jaht pilvedest kõrgemal
Andmed näitasid, et suur‑norra suudab kerkida väga suurtele kõrgustele ja seal öörände teel olevaid linde jälitada. Erinevalt putukatest ei kuule linnud nahkhiirte echolokatsiooni, mistõttu ei taju nad ohtu sageli kuni viimase hetkeni.
Saagi leidmiseks kasutab loom võimsaid madalsageduslikke helisignaale, mis võimaldavad märkida linde juba kaugelt. Kui nahkhiir sihtmärgile läheneb, hakkab ta väljastama järjest kiiremaid ja lühemaid impulsse – see on selge märk, et rünnak on alanud. Selline jahistrateegia võimaldab tabada saagi ülimalt täpselt ka täiesti pimedas.
Tiivuline rünnak nagu õhulahingus
Analüüs näitas, et jahti pidades sooritavad nahkhiired äkilisi, suure kiirusega sööstlende alla – justkui hävitajad õhus. Üks selline rünnaklennukaar kestis umbes 30 sekundit, teine peaaegu kolm minutit, enne kui kiskja oma saagi kätte sai.
Nende sööstude ajal suurendavad nahkhiired tiivalöökide sagedust ja jõudu ning nende kiirendus kolmekordistub. Biolooggeri mikrofonid salvestasid esmalt saagiks langenud linnu paanikahääled ja seejärel pika närimise heli – selge märk, et lind söödi ära juba lennu ajal.
25 aastat vana hüpoteesi kinnitus
Seda hämmastavat käitumist kahtlustas esimesena Hispaania bioloog Carlos Ibáñez Donaña bioloogiajaamast juba ligi 25 aastat tagasi, kui ta leidis suur‑norra väljaheites linnusulgi. Tema hüpotees, et nahkhiir püüab rändlinde lennu pealt, tekitas toona küll kõvasti skepsist, kuid uuem tehnoloogia on selle nüüd selgelt kinnitanud.
Aastate jooksul prooviti nende öiste kiskjate jahti jälgida kaamerate, radarite, õhupallide ja GPS‑saatjate abil, kuid seadmed osutusid enamasti liiga raskeks. Alles Taanis välja töötatud kerged biolooggerid tegid võimalikuks tõelise jahistseeni salvestamise.
Õhulahingu anatoomia
Uuringu käigus kogutud andmed näitasid, et nahkhiired püüavad linnud kinni, hammustavad neil tiivad küljest, et vähendada kaalu, ning söövad seejärel saagi ära, hoides seda tagajalgade vahel. See on muljetavaldav kohastumus, sest püütud linnud võivad kaaluda peaaegu poole nahkhiire enda kehamassist.
„See on justkui inimene, kes suudaks joostes kinni püüda ja ära süüa 35‑kilose looma,“ märgib muiates uuringu kaasautor Laura Stidsholt Aarhusi ülikoolist. Tema on aastaid täiustanud biolooggeri, mis võimaldas sellist jahitaktikat lõpuks üksikasjalikult uurida.
Uus pilk looduse tasakaalule
Kuigi see avastus võib kõlada veidi kõhedusttekitavalt, ei ole see tõsine oht linnupopulatsioonidele. Suur‑norra on väga haruldane liik ja mitmel pool peetakse seda lausa ohustatuks. Uuring annab väärtuslikku infot liigi ökoloogia kohta ning on oluline samm tema kaitse planeerimisel.
Teadlased rõhutavad, et sellised tööd ei ava üksnes kiskjate muljetavaldavaid võimeid, vaid näitavad ka, kui keeruline on looduse tasakaal. Pärast 25 aastat kestnud otsinguid on nüüd kindel, et isegi öises vaikuses peetakse taevas tõelisi õhulahinguid – need on looduse insenerikunsti meistriteosed, mis meenutavad, et evolutsioon oskab luua omaenda „hävitajad“.
