Maailma kõrgeim mägi on Mount Everest, mis ulatub 8,8 kilomeetri kõrgusele ning paistab meie planeedil tõeliselt muljetavaldav. Kuid universumi mõõtkavas on see vaid tagasihoidlik tipp võrreldes hiiglaslike mägedega, mis on kujunenud teistel Päikesesüsteemi taevakehadel.
Väiksem gravitatsioon, nõrgem erosioon ja ainulaadsed geoloogilised protsessid võimaldavad kosmoses tekkida mägedel, mis on Everestist mitmekümne kordselt kõrgemad. Üheks silmapaistvaks näiteks on Rhea Silvia mägi asteroidil Vestal, mille kõrgus on ligikaudu 23 kilomeetrit.
Sellised moodustised näitavad, et isegi väikesed taevakehad võivad omada üllatavalt dramaatilist reljeefi. Everest mõjub nende kosmiliste kolosside kõrval pigem tagasihoidliku künkana. Need hiiglaslikud mäeahelikud avavad akna meie Päikesesüsteemi hämmastavalt mitmekesisesse geoloogiasse.
Erinevad gravitatsiooniväljad, keemilised koostised ja vulkaanilised jõud kujundavad pindu, mis on võrreldavad tõeliste looduseimedega. Pole välistatud, et väljaspool meie süsteemi eksisteerivad veelgi kõrgemad mäed, mida inimkond pole veel avastanud.
Mars – kodu kogu Päikesesüsteemi kõrgeimale mäele
Päikesesüsteemi kõrgeim teadaolev mägi on Olympus Mons Marsil. See on hiiglaslik kilpvulkaan, mille kõrgus ulatub alusest tipuni kuni 26 kilomeetrini. Olympus Mons on peaaegu kolm korda kõrgem kui Everest ja selle pindala on võrreldav kogu Prantsusmaa territooriumiga.
Marsil on ligikaudu kolmandik Maa gravitatsioonist, mistõttu sai lava seal sadu miljoneid aastaid ladestuda kihtide kaupa, ilma et see enda raskuse all kokku variseks. Mäe tipus asub tohutu kaldeera, mille läbimõõt on 60–80 kilomeetrit. See viitab pikaajalisele vulkaanilisele aktiivsusele ja Marsi eripärasele geoloogiale.
Jää ja laava mäed väikestel taevakehadel
Päikesesüsteemi teine tõeline kõrgushiiud on Rhea Silvia mägi asteroidil Vestal. Selle kõrgus on hinnanguliselt 20–23 kilomeetrit. Mägi kujunes pärast hiiglaslikku meteoriiditabamust, mis lõi umbes 200 kilomeetri laiuse kraatri. Tegemist on ühe muljetavaldavama struktuuriga kogu süsteemis ning mõnede hinnangute järgi võib see kõrguselt isegi Marsi tippe ületada.
Sarnast muljetavaldavat reljeefi leiab ka Saturni kaaslasel Japetusel. Sellel kuul kulgeb ümber ekvaatori hiiglaslik mäeahelik, mille kõrgus ulatub kohati kuni 20 kilomeetrini. Need pinnavormid näitavad, et isegi väikesed taevakehad võivad kogeda tohutuid tektoonilisi ja löögijõude, mis kujundavad ulatuslikke mäestikke.
Teised muljet avaldavad mäed Päikesesüsteemis
Päikesesüsteemi põnevamate tippude hulka kuuluvad Boösaule mäed Jupiteri kuul Iol, mille kõrgus ulatub kuni 18 kilomeetrini. Need on tekkinud aktiivse tektoonika ja pideva vulkanismi tulemusena.
Marsil leidub veel üks muljetavaldav kõrgus – Ascraeus Mons, mis tõuseb ligikaudu 15 kilomeetri kõrgusele. Ka see on hiiglaslik kilpvulkaan, mis kinnitab, et Mars on tõeline vulkaanide planeet.
Kaugemal Päikesest, Pluuto jäisel pinnal, kõrguvad Tenzingi ja Hillary (siin: Lupo) mäestikud, mille kõrgused jäävad kuue ja üheteistkümne kilomeetri vahele. Need külmast jääst koosnevad hiiglased näitavad, et ka jäised ja kauged maailmad võivad omada muljetavaldavaid mäemassiive.
Mida kosmilised mäed meile räägivad?
Need kosmilised hiiglased tõestavad, et Maa mäed on mõõduka suurusega võrreldes teiste maailmade geoloogiaga. Iga selline tipp jutustab oma loo vulkanismist, gravitatsioonist ja ainete ehitusest.
Tulevased missioonid, mis uurivad Marssi, asteroide ja kaugeid kaaslasi, võivad paljastada veelgi kõrgemaid mägesid ning avada uusi peatükke universumi geoloogiliste saladuste mõistmisel.
