Valitsus kavatseb uuest aastast lõpetada tasuta ja soodustingimustel õigusabi, mida kasutas igal aastal ligikaudu 10 000 inimest, ning asendada senise teenuse vestlusrobotiga. Otsus on langetatud suurema avaliku aruteluta, enne kui on põhjalikult hinnatud roboti tegelikku suutlikkust, täpsust ja mõju abivajajatele. Miks muudetakse inimeste põhiseaduslik õigus tõhusale õiguskaitsele tehisintellekti katsepolügooniks?
Tehnoloogia piirid inimeste abistamisel
Poodides on müüjad juba suures osas asendatud iseteeninduskassadega, pankades vastavad klientidele juturobotid ning isegi autoga saab tänapäeval suhelda. Sellistel lahendustel on oma koht – need sobivad lihtsamate ja rutiinsete toimingute jaoks, kus inimese roll ei ole otsustava tähtsusega.
Kui aga tekib tõsine probleem, otsib klient poes ikkagi inimkontakti. Mida keerulisem ja emotsionaalsem on olukord, seda olulisemaks muutub võimalus rääkida inimesega, mitte masinaga. Elu põhiküsimuste, raskete kogemuste ja pingeliste olukordade puhul ei piisa pelgalt tehnilisest infost – vaja on arusaamist, empaatiat ja usaldust.
Õigusabi ei ole tavaline teenus
Õigusabi on valdkond, kus inimese asendamine juturobotiga vajab eriti põhjalikku läbimõtlemist ja katsetamist. Vähesed pöörduvad juristi poole lihtsalt niisama; enamasti jõutakse sinna hädaolukorras, tihti segaduses, hirmul või lootusetuna.
Need on teemad, mis mõjutavad otseselt inimese olevikku ja tulevikku: hooldusõigus, töövaidlused, lahutused, elatis, lähisuhtevägivald. Nende küsimuste puhul võib iga eksimus või arusaamatus kaasa tuua pikaajalisi ja ränki tagajärgi.
Inimlik kohalolu ja pädevus on asendamatud
Sellistes olukordades vajab inimene mitte ainult õiguslikku pädevust, vaid ka inimlikku tuge – oskust kuulata, selgitada ja toetada. Vestlusrobot võib küll jagada infot, kuid tal puudub võime tajuda olukorra laiemat konteksti, nüansse ja emotsionaalset tausta.
Lisaks tekib küsimus: kui paljud oskavad üldse esitada õigeid küsimusi, et jõuda vajalike vastusteni ja sisulise aruteluni? Õigusabi vajav inimene ei pruugi teada, millest alustada või mida täpselt küsida. Inimjurist suudab küsimusi esitada ise ja sellest lähtuvalt olukorda analüüsida; robot eeldab sageli, et inimene juhib vestlust.
Miks mitte alustada paralleelsest süsteemist?
On keeruline mõista, miks ei võiks vestlusrobot esmalt töötada paralleelselt inimjuristidega, kuni on tõendatud selle tegelik võimekus ja kasu. Praegu kavandatakse toimiva süsteemi lõpetamist enne, kui asendus on ennast vähimalgi määral õigustanud.
Selline lähenemine tähendab, et katsetus tehakse abivajajate arvelt. Inimesed, kellele õigussüsteem on niigi raskesti ligipääsetav, peavad nüüd usaldama lahendust, mille toimimist ja piiranguid pole sisuliselt hinnatud.
Riigi kohustus: sisuline, mitte pelgalt formaalne ligipääs
Riigil lasub kohustus tagada inimestele mitte üksnes formaalne, vaid ka sisuline ligipääs õigusabile. Õigus kohtusse pöörduda muutub sisutühjaks, kui inimesel puudub tegelik võimalus oma õigusi kaitsta – näiteks seetõttu, et ta ei mõista seadusi või ei oska ise vajalikke dokumente koostada.
Vajadus õigusabi järele pole kuidagi vähenenud, pigem vastupidi. Seda kinnitavad ka mitmed hiljutised arutelud ja analüüsid.
Praktilised näited järjest suuremast abivajadusest
Riigikogus vastu võetud töölepingu seaduse muudatuste selgituskirjas tunnistatakse otsesõnu, et ei saa välistada töötajate survestamist ning nende vähest teadlikkust paindliku tööaja kokkulepete tingimustest. See tähendab, et inimesed vajavad rohkem, mitte vähem professionaalset ja usaldusväärset nõu.
Naiste Varjupaikade Liit on juhtinud tähelepanu, et napp riiklik rahastus on viinud juriidilise nõustamise sisulise katkemiseni, kuigi just see on elulise tähtsusega hooldusõiguse, suhtluskorra ja muude peresuhteid puudutavate vaidluste lahendamisel. Need on olukorrad, kus vale või puudulik nõuanne võib otseselt mõjutada lapse ja vanema suhteid, turvalisust ja toimetulekut.
Läbipaistmatu otsustamine ja kaheldav kokkuhoid
Praegu ei ole selge, milliseid mõjuhinnanguid on valitsuse otsuse langetamisel tehtud. Teadmata on, kuidas see mõjutab vähekindlustatud inimesi ning neid, kes pöörduvad õigusabi saamiseks just kõige raskemates ja emotsionaalsemates olukordades.
Samuti tekib küsimus, kui suur on tegelik rahaline kokkuhoid, arvestades juturoboti väljatöötamise, arendamise ja haldamise kulusid. On põhjust kahelda, kas võimalikud säästud on sedavõrd märkimisväärsed, et õigustavad nii ulatuslikku muutust ilma põhjaliku avaliku debatita.
Tehnoloogia kui tugi, mitte asendus
Tehnoloogiline areng on iseenesest tervitatav ja vajalik. Vestlusrobotid, tehisintellekt ja automatiseeritud lahendused võivad olla väärtuslikud tööriistad, mis aitavad juristidel oma tööd tõhusamalt teha ning võimaldavad inimestel kiiremini esmaseid vastuseid saada.
Ent niivõrd olulistes küsimustes peaks tehnoloogia olema eelkõige toeks, mitte täielik asendus. Vähemalt seni, kuni selle kasutegur on kahtlusteta tõestatud, tuleb säilitada inimese roll kõige keerulisemate ja tundlikumate juhtumite juures.
Juristi asendamine robotiga ei ole digiriigile vääriline innovatsioon, vaid <strongliigne risk abivajajate elu, turvalisuse ja tuleviku jaoks. Inimeste tõsiseid muresid ei ole veel aeg anda lahendada üksnes algoritmile – hind, mida eksimuste eest maksavad just kõige haavatavamad, võib osutuda liiga kõrgeks.


