Tuleva aasta riigieelarve on riigikogus läbinud kaks lugemist ning otsustav hääletus toimub juba järgmisel nädalal, 10. detsembril. Peaminister Kristen Michali eestvedamisel koostatud eelarve mõjub paraku Lõuna-Eesti inimestele halvasti – Võru-, Valga- ja Põlvamaal elavad inimesed saavad oma sissetuleku eest järjest vähem lubada.
Tulumaksureformi tegelik mõju
Reformierakondlased on valmis tulumaksureformi kiitmiseks peaaegu kõike tegema. Nende hinnangul lahendab see 1. jaanuaril jõustuv muudatus suure osa riigi muredest ning toob inimestele jõukuse. Arvud räägivad aga teist keelt ning pilt ei ole sugugi nii helge, kui lubatakse.
Statistikaameti andmetel oli selle aasta kolmandas kvartalis Valga maakonna keskmine brutokuupalk 1549 eurot. Mediaanpalk, mis annab tegelikust olukorrast täpsema pildi, oli aga tunduvalt väiksem – vaid 1354 eurot.
Reformierakonna maksukalkulaatori järgi jääb keskmisele valgamaalasele uuest aastast reformi mõjul kuus kätte kõigest 35 eurot rohkem kui praegu. Keskmise harjumaalase võit on aga 126 eurot ning riigikogu liikmete ja ministrite palgale lisandub igas kuus lausa 154 eurot.
See on ebaproportsionaalne ja ebaõiglane. Olukorras, kus kõrge inflatsioon teeb igapäevase toimetuleku järjest raskemaks, ei vaja lisatuge kõige kõrgemalt tasustatud poliitikud. Tuge vajavad inimesed, kes peavad iga ostu läbi mõtlema, et kuidagi ots otsaga kokku tulla.
Äärealad jäetakse taas kõrvale
Poliitikat lähemalt jälgivatele inimestele ei tule Reformierakonna käitumine üllatusena. Nende fookuses on alati olnud eelkõige suuremates linnades elav eliit, samal ajal kui äärealade inimesed jäetakse tihti iseenda hooleks.
Seda suhtumist ilmestab hästi ka reformierakondlasest endise rahandusministri Jürgen Ligi küüniline soovitus, et inimesed võiksid lihtsalt vähem süüa. Selline hoiak näitab, kui kaugel on valitsus paljude inimeste tegelikust elust ja muredest.
Sotsiaaldemokraatide ettepanekud nõrgemate toetamiseks
Sotsiaaldemokraadid on teinud riigieelarve eelnõule viis muudatusettepanekut, mis on suunatud eelkõige haavatavamate ühiskonnagruppide toetamisele.
Toimetulekupiiri tõstmine
Esitasime ettepaneku tõsta 1. jaanuarist toimetulekupiir praeguselt 200 eurolt 300 euroni kuus. See aitaks tagada igapäevase äraelamise neile inimestele, kes on hinnatõusu tõttu kõige raskemas olukorras.
Eestis kasvab absoluutses vaesuses elavate inimeste arv, kuid praegune valitsus pöörab sellele murettekitavale trendile liiga vähe tähelepanu. Toimetulekupiir on vajaduspõhine toetus, mille suhtes ei peaks maailmavaateliselt vastu olema ükski erakond.
Huvitegevuse toetuse taastamine
Teine väga oluline muudatusettepanek puudutab laste huviharidust. Soovime taastada kärpe alla läinud huvitegevuse toetuse endises mahus, et kõigil lastel oleks võimalik osaleda vähemalt ühes huviringis või trennis. See on eriti oluline väiksema sissetulekuga perede jaoks ning aitab vältida laste ja noorte tõrjutust.
Tugi naiste tugikeskustele
Samuti peame hädavajalikuks eraldada miljon eurot naiste tugikeskustele. See võimaldaks pakkuda vägivallaohvritele turvalist majutust ning anda neile juriidilist ja psühholoogilist abi.
Kui reformierakondlasest sotsiaalministri Karmen Jolleri valitsemisalal leitakse raha Tervisekassa glamuursete suvepäevade ja luksusliku kontori rendi jaoks, siis tuleks prioriteedid tõsiselt ümber hinnata. Vägivallaohvrite aitamine peab olema olulisem kui mugavuste eest maksmine.
Vaesus ja ebavõrdsus süvenevad
Vaesuse ja ebavõrdsusega tegelemine peaks olema riigijuhtide üks keskseid ülesandeid. Paraku viivad praegused otsused vastupidises suunas – need süvendavad nii vaesust kui ka ühiskondlikke lõhesid.
Vaesusega tuleb tegeleda just selleks, et vähendada pinget ja vastandusi ning tugevdada inimeste ühtekuuluvustunnet. Kui erinevate piirkondade ja sissetulekugruppide vaheline lõhe kasvab, kannatab lõpuks kogu ühiskond.
Ebavõrdsuse suurenemisele aitavad kaasa ka avalike teenuste kärped ja riigi kohaloleku vähendamine maa- ja äärealadel. Kui riik järjest taandub, jäävad inimesed oma probleemidega üha enam üksi.
Eesti Posti sulgemised kui hoiatav märk
Hiljuti tuli avalikuks, et Eesti Post sulgeb Valgamaa jaotuskeskuse ning koondab 14 postitöötlejat ja kullerit. See on järjekordne löök piirkonnale, kus niigi on töökohad ja teenused järjest kaugemale nihkumas.
Selliste otsuste taustal mõjub eriti õõnsalt reformierakondlasest taristuministri Kuldar Leisi särav ülevaade riigivisiidist Kasahstani, mis ilmus Lõuna-Eesti Postimehe Ettevõtluslehes. Enne tuleks siiski kodused mured korda teha, seejärel võib keskenduda kaugematele projektidele.
Haridus kui tuleviku võti – aga mitte kõigi jaoks?
Valga vallas pärast valimisi moodustatud uus koalitsioon peab väga oluliseks panustamist haridusse. See on kahtlemata õige põhimõte, kuid ka haridusvaldkonnas on mitmeid murekohti, millest riik pilgu kõrvale pöörab.
Reformierakonna ja Eesti 200 koalitsioon plaanib seadusemuudatusi, millega tahetakse langetada kvalifikatsiooninõuetele mittevastava õpetaja minimaalset töötasu üle kahe korra – praeguselt 1820 eurolt vaid 886 eurole.
On raske mõista, miks soovib riik halvendada nende inimeste töötingimusi, kes on valmis täitma koolides tühjaks jäänud õpetajakohti. Koolijuht peab eelistama kvalifikatsiooninõuetele vastavat õpetajat, kuid kui neid lihtsalt pole võtta, on väga väärtuslik, kui valdkonna spetsialist või karjääripööret tegev inimene on nõus klassi ette astuma.
Kas ei peaks pigem pingutama selle nimel, et õpetaja palk vastaks töö sisule ja vastutusele ning et ülikoolides pedagoogiks õppivad noored leiaksid päriselt tee koolidesse?
Praegu on rohkem kui kolmandik Eesti õpetajatest üle 55 aasta vana. Noori ja särasilmseid pedagooge ei tule koolidesse piisavalt juurde, mistõttu peaks riik õpetajatee valimist selgelt soodustama, mitte vastupidi.
Õpetajate palgakäärid piirkondade vahel
Õpetajate palgaküsimusele juhtisin tähelepanu ka hiljutisel riigikogu täiskogu istungil. Nimelt maksab riik Ida-Virumaa pedagoogidele lisatasu, tekitades sellega suured palgakäärid võrreldes näiteks Lõuna-Eesti õpetajatega.
Küsisin haridusminister Kristina Kallaselt, miks on Ida-Virumaal töötavatele õpetajatele ette nähtud palgatoetus, kuid Valga õpetajatele mitte. Samuti uurisin, miks loetakse Narva rahvuslikku mitmekesisust olulisemaks kui Valga oma.
Kahjuks ei saanud ma kummalegi küsimusele sisulist vastust, nagu arvata oligi. Sellest hoolimata kavatsen õpetajate õiglasemate töötasude eest seismist jätkata – eriti neis piirkondades, kus elu- ja palgatingimused on niigi keerulisemad.
