Kuigi justiitsminister Lea Danilson-Järg Pakosta ei ole põhimõtteliselt viibimiskeelu pikendamise vastu, hoiatab ta, et kuni 72 tunnini ulatuv keeld võib tema hinnangul viia Eesti liigse haldusriigi suunas.
Pakosta: mõistlik ülempiir oleks 48 tundi
Pakosta on ERR-ile selgitanud, et viibimiskeeldu võiks tõepoolest pikendada, kuid selle täpne kestus vajab arutelu.
„Kas see pikendusaeg on 24 tundi või 48 tundi, on aruteluküsimus. Praegu kehtestab politsei viibimiskeelu haldusotsusena. Samas on meil juba praegu võimalik panna kuni kolmeks aastaks lähenemiskeeld, kui algatatakse kriminaalasi ja kohus sellise ettepanekuga nõustub,“ selgitas ta.
Pakosta hinnangul peaks viibimiskeelu maksimum olema 48 tundi: „48 tundi on ka see aeg, mil ilma kohtu loata saab otse teolt tabatud kurjategijat kinni pidada. See võiks olla mõistlik piir ka viibimiskeelu kehtestamiseks ilma kohtuniku või prokuröri otsuseta.“
„Me ei taha sellist haldusriiki, kus ilma kohtuniku või prokurörita tehakse väga põhjapanevaid otsuseid. Seal on mõistlik ikkagi prokurör või kohtunik kaasa võtta,“ rõhutas justiitsminister.
Taro tahab vähendada ka keelu kohaldamise ohutaset
Siseminister Lauri Taro leiab, et senised meetmed ei ole lähisuhtevägivalla ohvreid piisavalt kaitsnud ning ei lahenda praktikas kõiki tegelikus elus tekkivaid olukordi. Tema sõnul peaks korrakaitseseaduse muutmise eelnõu jõustumisel tooma kannatanutele selge leevenduse.
„Tuletan meelde, et viibimiskeeldu pikendav eelnõu valmis enne traagilist juhtumit, kus Tartus Annelinnas pussitas korduvalt lähisuhtevägivalda kasutanud mees oma endist elukaaslast. Juba siis ütlesid praktikuid, et neil on vaja kuni 72-tunnist viibimiskeeldu,“ rääkis Taro.
Minister rõhutas, et tegu on erandmehhanismiga, mis aitab katta pikad pühad ja nädalavahetused, mil süsteemi tekivad lüngad. „Liiga sageli jäävad inimesed juriidiliste hammasrataste vahele. Meie eesmärk on üks oluline lünk lähisuhtevägivalla tõkestamisel ära täita,“ ütles ta.
Taro sõnul on keeruline kujutada ette, kuidas riik pärast traagilist juhtumit seletaks avalikkusele, et nüüd vähendatakse senist ambitsiooni, kuigi 72-tunnine keeld oli eelnõus juba varem sees.
„Avalikkusel oli juhtumi kohta palju küsimusi, mis on siiani vastuseta. Kui hakata vaidlema, kas kuni 72 tundi on mingite õiguslike konstruktsioonide tõttu sobimatu, jätaks see mulje jätkuvast tegevusetusest ning ohvrite kannatuste pisendamisest,“ sõnas Taro.
Minister soovib, et eelnõu tugineks praktikutelt tulevatele hinnangutele – nendele, kes töötavad „põllul“ ja seisavad iga päev silmitsi kõige raskemate juhtumitega.
72 tundi kui vajadusepõhine maksimum
Taro rõhutas, et 72 tundi ei ole reegel, vaid vajaduspõhine ülempiir:
„Mõnes olukorras on seda aega vaja. Kui juhtum leiab aset reede õhtul, siis 48 tundi lõpeks pühapäeva õhtul, kuid teenused ei tööta nädalavahetusel täismahus: ohvriabi, kohalike omavalitsuste sotsiaalabi ja paljud teised struktuurid tegutsevad piiratud jõududega. Nädalavahetused ja pühad loovadki päriselus olukordi, mida 48 tundi lihtsalt ei kata,“ selgitas ta.
Pakosta on samal ajal rõhutanud, et seaduslikud vahendid vägivallatseja ohvrist eemaldamiseks on olemas ka praegu. Näiteks saab politsei alustada kriminaalmenetlust ja võtta kahtlustatava kohtu loal pikemaks ajaks vahi alla.
Taro hinnangul ei ole aga enamik juhtumeid alguses sellised, kus kriminaalmenetluse alustamiseks vajalikud tunnused oleksid juba selgelt olemas.
„Seal ei ole nii, et keegi vehib kohe noaga. Lähisuhtevägivald areneb ajapikku: alguses on olukord leebem ja koosseis ei ole menetluse alustamiseks piisav,“ sõnas minister.
Ohutaseme langetamine varajases faasis
Ministeerium soovib eelnõuga langetada viibimiskeelu rakendamise ohuläve just lähisuhtevägivalla juhtumi varases faasis.
„Praegu saab viibimiskeeldu rakendada kõrgendatud ohu korral, mis tähendab olukorda, kus relv või muu eluohtlik vahend on juba kasutusel. Tartu juhtumis jõuti sellise tasemeni alles hiljem. Oleks vaja sekkuda varem, kui oht on oluline, mitte alles siis, kui see on juba kõrgendatud,“ selgitas Taro.
Naiste tugikeskuse juht: pikem viibimiskeeld näitab olukorra tõsidust
Pärnu naiste tugikeskuse juht Margo Orupõld nentis, et on viimasel ajal pidanud viibimiskeelu pikendamise teemat väga paljudele selgitama.
„Viibimiskeeld annab selge signaali, et vägivaldne inimene on ohtlik ega tohi kannatanule teatud aja jooksul läheneda,“ ütles ta.
Orupõllu sõnul on veel üks väga oluline aspekt see, et ohver ei pea politsei saabudes kodust lahkuma:
„Kui politsei kutsutakse kohale, ei pea kodust ära minema ohver koos lastega. Lahkuma peab vägivallatseja, kasvõi ajutiselt. Praegu on probleem selles, et kui politsei seab vaid 12-tunnise viibimiskeelu, võib vägivallatseja tagasi tulla ja sisuliselt ei juhtu midagi – politsei vaid manitseb. Pikem tähtaeg annaks olukorrale kaalu,“ selgitas ta.
Orupõld ei usu, et viibimiskeeldu hakataks tavapäraselt rakendama alati maksimaalse ehk 72-tunnise kestusega:
„See sõltub politseiniku kogemusest, tarkusest ja teadmistest, kui pikaks ajaks keeld määratakse. 72 tunniga saab aga juba prokuratuuri poole pöörduda, et taotleda ka lähenemiskeeldu. 72 tunniga jõuab väga palju ära teha,“ märkis ta.
Kannatanu vaatenurk: aeg otsustamiseks ja turvalisuse loomiseks
Orupõllu hinnangul tuleb olukorda vaadata eelkõige kannatanu seisukohalt.
„Kui tema peab kiiresti otsustama, kas jääda või lahkuda, on ta enamasti šokis, sageli magamata. Sellises seisundis ei suuda ta läbi mõelda, mida kaasa võtta. Olulised asjad jäävad maha ja nende kättesaamine võib hiljem võtta kuid – isegi dokumentide või telefonilaadija kättesaamine võib muutuda vahendiks, millega teda kiusata. Pikem ajavaru aitaks tal rahulikult mõelda, mida teha ja kuhu minna,“ kirjeldas ta.
Orupõld lisas, et kui vägivallajuhtum toimub nädalavahetusel või pühade ajal, on enamik asutusi suletud ning lahti on vaid naiste turvakodud. Seetõttu on kannatanul eriti oluline, et tal oleks aega ja ruumi otsuste tegemiseks.
„Praegu kipume kogu aeg mõtlema vägivallatseja seisukohalt: kui halb on temal, kuhu ta läheb ja mida teeb. Kuid me ei vaata, millises seisus on kannatanu, kes peab kõik otsused tegema šokiseisundis. Pikem aeg näitaks, et riik väärtustab ohvri vajadusi ega keskendu üksnes sellele, kas vägivallatseja õigusi justkui piiratakse,“ sõnas ta.
Arutelu jätkub: eri seisukohad seadusloomes
Taro sõnul on justiitsministri eriarvamus kuni 72-tunnise viibimiskeelu suhtes seadusloome loomulik osa.
„Eelnõu ongi kooskõlastusringile saadetud selleks, et arvamusi koguda. On normaalne, et tekivad erimeelsused, kuid lõpuks tuleb otsus langetada. See on meie eelnõu: siseministeerium on oma ettepaneku vormistanud ja tagasiside kogunud. Mõnega tuleb arvestada, mõnega mitte,“ ütles Taro.
Ta lisas, et Riigikogu arutelus saab diskussiooni jätkata ning vajadusel kohtuda ka erinevate huvigruppidega, et võimalike muudatuste üle täpsemalt arutada.
