Vaesusega kaasnev rahulolematus ja usaldamatus ei väljendu üksnes parempopulistlike erakondade kasvavas toetuses, vaid kandub üle ka inimeste kaitsetahtesse – või täpsemalt, kaitsetahtmatusse. Lahenduse esimene samm võiks olla ühiskondlik kokkulepe, et täiskoormusega töötamine tagab alampalga, mis jääb selgelt üle suhtelise vaesuse piiri.
Vaesus kui julgeolekurisk
Hiljuti avaldatud vaesusstatistika taustal tasub meenutada nii uuringuid kui ka teiste riikide kogemust, mis kinnitavad: vaesuse probleemist möödavaatamine kasvatab populistide toetust ja õõnestab julgeolekupoliitilist üksmeelt. Vaesuse vähendamiseks mõeldud meetmeid tuleks näha mitte tüütute kuludena, vaid investeeringuna sidusasse ühiskonda. Alustada saab iga töötaja panuse õiglasemast väärtustamisest.
Statistikaameti andmete järgi elas 2024. aastal pea viiendik Eesti elanikest suhtelises vaesuses ning 3,3% absoluutses vaesuses. See tähendab 44 000 inimest, kes ei suuda end ära elatada – 8000 inimest enam kui aasta varem. Euroopa võrdluses on Eesti olukord nukker: suhtelise vaesuse määr on meist kõrgem ainult Bulgaarias, Lätis, Leedus ja Horvaatias.
Väärikas töötasu kui parim kaitse vaesuse vastu
Mis on kõige tõhusam viis vaesust vähendada? Esiteks tasub vaadata kaht lihtsat numbrit. Suhtelises vaesuses on inimene, kelle netosissetulek jääb alla 858 euro kuus. Miinimumpalka teeniv töötaja saab praegu kätte umbes 810 eurot kuus, seega elab ta statistika järgi vaesuses. Sellises olukorras ei saa imestada, et vaesuse määr on nii kõrge.
Praegu peavad tööandjad ja ametiühingud läbirääkimisi alampalga tõusu üle. On igati paslik meenutada 2023. aastal sõlmitud hea tahte kokkulepet, mille eesmärk on tõsta miinimumpalk euroopalikule tasemele, st 50 protsendini keskmisest palgast. Vähemalt võiksime ühiskonnana kokku leppida, et täiskoormusega töötamine peab tagama sissetuleku, mis ületab suhtelise vaesuse piiri.
Kui miinimumpalk moodustaks juba praegu 50% keskmisest palgast, oleks selle netosumma umbes 933 eurot kuus – ehk selgelt üle suhtelise vaesuse piiri.
Paraku seisis kolmepoolse hea tahte kokkuleppe teel taas poliitiline otsus, mis suurendas ühiskondlikku ebavõrdsust. Majandusminister Erkki Keldo eiras tänavu kevadel ametiühingutega kohtudes kokkuleppe vaimu ning mõned nädalad varem oli peaminister Kristen Michal otsustanud sotsiaaldemokraadid valitsusest kõrvale jätta.
Toimetulek kui julgeoleku alus
Levinud arvamus, et vaesus pole riigi asi ja igaüks on „oma õnne sepp“, on lühinägelik. Kõrgema sissetuleku teenimist piiravad sageli objektiivsed tegurid: terviseprobleemid, hooldust vajav pereliige, vähesed tasuvad töökohad oma piirkonnas või rahalised takistused hariduse omandamisel.
Seetõttu ongi tervis, haridus ja regionaalareng need valdkonnad, kus suurem solidaarsus loob rohkem võimalusi kõigile. See tähendab:
- hoolduskoormust vähendava hooldereformi põhimõtetest kinnipidamist,
- tasuta kõrghariduse säilitamist,
- tarka regionaalpoliitikat ja kohalikke investeeringuid.
Riigikogu majanduskomisjoni juures tegutsev konkurentsivõime töörühm on selgelt öelnud: pikaajaline majanduskasv eeldab investeeringuid inimeste haridusse ja tervisesse. Mida paremini läheb inimestel, seda kauem ja tõhusamalt nad panustavad jõukuse loomisesse.
Vaesusega tuleb aga tegelda ka seetõttu, et solidaarsem ühiskond on ühtsem ja sidusam. Nii kinnitab edukate Põhjamaade kogemus.
Vaesus, ebavõrdsus ja populismi tõus
Värske ÜRO raport näitab, et solidaarsete avalike teenuste kärpimine toob kaasa mitte ainult ebavõrdsuse ja vaesuse kasvu, vaid ka parempopulistlike hoiakute leviku. Kui soovida poliitiliste radikaalide ja avantüristide esiletõusu soodustada, on lihtsaim viis selleks sulgeda silmad vaesuse ja ebavõrdsuse probleemide ees.
Vaesusega kaasnev rahulolematus ja usaldamatuse kasv ei väljendu üksnes suhtumises erakondadesse, vaid kandub üle ka hoiakutesse välis- ja julgeolekupoliitika suhtes.
Vaesus õõnestab ka kaitsetahet
Riigikantselei tellitud avaliku arvamuse uuringud näitavad, et inimestel, kelle hinnangul on neil majanduslikult raske või väga raske toime tulla, on toetus Ukrainale antavale humanitaar- ja sõjaabile ning Venemaa-vastaste sanktsioonide jätkamisele veerandi kuni poole võrra madalam kui neil, kes saavad rahaliselt hakkama või elavad mugavalt.
See on tõsine hoiatus, sest Ukraina toetamine ja Venemaa sõjamasina rahastamise piiramine on Eesti, Euroopa Liidu ja NATO välis- ning julgeolekupoliitika keskseid põhimõtteid. Uuringud näitavad üheselt, et vaesus lõhub seda konsensust ning vähendab inimeste kaitsetahet.
Seetõttu kordavad sotsiaaldemokraadid oma põhiseisukohta: toimetulek on julgeolek. Vaesusega tuleb sihikindlalt tegeleda just selleks, et ühiskonnas oleks vähem lõhesid ja tugevam ühtekuuluvustunne.
Demokraatia eeldab õiglustunnet
Demokraatia ei püsi, kui enamus ühiskonnast tajub, et süsteem töötab vaid väheste heaks. Kui inimesed tunnevad, et nad ei saa osa riigis loodud jõukusest ja nende perel läheb halvasti, kaob neil usk kehtivasse riigikorra mudelisse.
Sellises olukorras jääb paljudele ainsaks väljapääsuks toetada neid poliitilisi jõude, kes lubavad senise süsteemi „maha lammutada“, lootuses, et miski parem tuleb asemele. Tegelikkuses puudub neil lubajatel sageli igasugune sisuline plaan peale lõhkumise.
Ebavõrdsuse vähendamine on töö õiglane väärtustamine
Ebavõrdsuse vähendamine, millest sotsiaaldemokraadid räägivad, ei tähenda üksnes sotsiaaltoetuste jagamist vallamaja sotsiaalosakonnas. See tähendab iga inimese tööpanuse õiglasemat väärtustamist ja tugevamat sotsiaalset turvatunnet, mis luuakse eelkõige maksu- ja majandussüsteemi kaudu.
Nii vähendab väärikas töötasu vaesust, kasvatab usaldust ühiskonnas ja tugevdab ühtlasi meie julgeolekut.
