Midagi on väga valesti, kui finantsinspektsiooni juhiks valitakse inimene, kes töötas varem panga juriidilise osakonna juhina ajal, mil see pank viis notari eksiteele; kui RKIK ei suuda isegi selgelt sõnastada, millist juhti otsitakse; ning kui tervisekassa peab parima juhi leidmiseks kulutama märkimisväärse summa raha ja niigi nappi usalduskrediiti.
Eesti Panga juhi valimise protsess oli heaks näiteks läbipaistvast ja sisulisest värbamisest. Samal ajal on mitme teise võtmeasutuse juhivalikud kulgenud segaselt, ebakindlalt ja avalikkuse ootusi eirates.
Seda kõike raskendab tõsiasi, et nende asutuste nõukogusid juhivad ministrid, kelle otsustel on lisaks halduslikule ka selge poliitiline kaal ja vastutus. Selline juhtimiskultuur ei nõrgesta üksnes konkreetseid institutsioone, vaid murendab ka usaldust riigi kui terviku vastu.
Kas vaikuses sündis parim valik?
Eesti Panga presidendi konkurss oli sisukas, läbipaistev ja üldarusaadav. Kandidaadid said tutvustada oma nägemust, ERR korraldas debati, meedial oli võimalus kõiki küsitleda ja omavahel võrrelda. Avalikkus küll ei hääletanud, kuid sai selge pildi nii kandidaatide taustast kui ka Eesti Panga rollist. See suurendas institutsiooni usaldusväärsust ja nähtavust ning toimis ühtlasi tugeva mainekujundusena.
Finantsinspektsiooni (FI) uue juhi valiku puhul piirdus avalik info aga napilt faktiga, et kandidaate oli 17 ning senine juht Kilvar Kessler ei kandideeri. Arvestades FI rolli kogu finantssektori järelevalvajana, on see Eesti Pangaga võrreldavalt tähtis asutus, mille juhilt oodatakse maksimaalset professionaalsust, laitmatut mainet ja kõrgeimat usaldusväärsust.
Teada oli sisuliselt vaid üks nimi – avalikkuseni jõudis üksnes pressiteade, et rahandusminister Jürgen Ligi juhitud nõukogu nimetas uueks juhiks Kerstin Pildi. Sellise kaaluga ametikoha puhul ei tohiks nõukogu esimees piirduda pelgalt otsuse väljakuulutamisega. Tema ülesanne on tagada, et finantsinspektsiooni juhi valik ei seaks kahtluse alla ei valitud juhti ega kogu asutust.
Poolteist nädalat hiljem kirjutas Eesti Ekspress, et maakohus on ühes käimasolevas vaidluses leidnud: Nordea pank eksitas notarit ja lasi tõestada ebaseadusliku tehingu. Tol ajal juhtis panga juriidilist osakonda nüüdseks ametisse nimetatud FI juht. Sellisel infol on paratamatult tõsine kaal ning see tekitab küsimuse, kas nõukogu sellest vaidlusest teadis ja kas seda tegelikult arvesse võeti.
Kui võimalikud probleemid ei tule õigel ajal teemaks, toob need päevavalgele meedia – ja teeb seda oluliselt valusamalt. Just selliste lugude vältimiseks ongi vaja, et riigi usaldusväärsuse jaoks kriitilistele ametikohtadele toimuks avalik konkurss ja avalik arutelu. Vastasel juhul võib meedia hakata piltlikult öeldes uue tippjuhi “torukübarast” välja tõmbama üha uusi ja üha kahtlasemaid fakte.
Oskus ruumi tunnetada maksab vähe
Midagi on aga laiemalt viltu kogu tippjuhtide valimisega. Riigi kaitseinvesteeringute keskuse (RKIK) esimene juhikonkurss kukkus läbi, sest tingimused olid valesti sõnastatud ja otsiti vale profiiliga inimest. Selle tulemusena jäi miljarditesse ulatuvaid kaitseinvesteeringuid haldav asutus pikaks ajaks juhita. Välja võib paista, et Eesti otsib üliolulisele kaitsevaldkonna ametikohale juhti, kuid ei suuda isegi konkurssi korralikult formuleerida.
Tervisekassa otsustas uue juhi leidmiseks osta ligi 25 000 euro eest värbamisfirma teenust. See samm murendas veelgi tervisekassa – ning laiendatult kogu tervisesüsteemi – niigi habrast usaldusväärsuse vundamenti.
Need juhtumid ei ole pelgalt personalivaliku küsimused. Finantsinspektsiooni juht mõjutab otseselt seda, kuidas rahvusvahelised investorid ja pangad tajuvad Eesti riski ja stabiilsust. RKIK juhi värbamise läbikukkumine puudutab otseselt meie kaitsevõimet ja valmisolekut. Tervisekassa juhtum aga õõnestab inimeste usku solidaarse tervishoiusüsteemi toimimisse.
Kui panna need näited kõrvuti, joonistub välja murettekitav muster: avaliku sektori tippjuhtide värbamine kipub olema läbipaistmatu, kehvasti juhitud või ühiskondlikku konteksti eirav. Ühelt poolt lasub vastutus poliitikutel, kes neid protsesse juhivad ja otsuseid langetavad. Teisalt on mõistetav, et juba ametis olevale juhile võib avalik kandideerimine teisele ametikohale tunduda ebamugav.
Kuid riigi jaoks kriitilistel ametikohtadel ei saa see ebamugavus kaaluda üles vajadust läbipaistva ja usaldusväärse valikuprotsessi järele. Tuleb leida tasakaal, mis kaitseb kandidaate, kuid ei muuda protsessi kinniseks ja kontrollimatuks. Tippjuhtide valikuprotsessi kvaliteedist sõltub otseselt nii institutsioonide kui ka kogu riigi usaldusväärsus.
Võib-olla peakski Eesti Panga juhi valimise avatus saama avaliku sektori tippjuhtide värbamise uueks standardiks.
Loe ka: Andre Hanimägi – kas tippjuhte valitakse tähtsale kohale ohtlikult vaikselt ja valesti?
