Võiks ju tunduda, et edu innustab, kuid uuringud näitavad vastupidist – üha sagedamini muutub see emotsionaalseks proovikiviks. Eestis läbi viidud uuringust selgub, et mida kõrgem on inimese haridustase ja mida suuremad on tema ambitsioonid, seda keerulisem on säilitada sisemist rahu.
Edu, töö ja kasvav pinge
„Telia“ mitmekesisuse ja kaasatuse juhi Julija Markeliūnė sõnul ei ole töö tänapäeval enam üksnes eneseteostuse viis. See on ka keskkond, kus inimesed õpivad enda eest hoolitsema.
Töö on üks suurimaid stressiallikad meie elus ning sellele reageerivad kõige tundlikumalt kõrgharidusega spetsialistid ja suurte linnade elanikud. „See peegeldab pidevalt kasvavaid ootusi, konkurentsi ja kiiret tööelu rütmi ning saadab selge sõnumi – tööandjate vastutus ei ole üksnes neid trende märgata, vaid ka aktiivselt luua keskkonda, kus töötajad tunneksid end turvaliselt ja hoituna,“ rõhutab J. Markeliūnė.
Erinev stressitase ja hoiakud vaimse tervise suhtes
Organisatsiooni „Visi Psichologai“ tellimusel uuringufirma „Spinter Research“ tehtud sotsioloogiline uuring näitas märgatavat lõhet eri ühiskonnagruppide stressitaseme ja hoiakute vahel psühholoogilise abi suhtes. Naised ja nooremad vastajad märkisid statistiliselt sagedamini, et tunnevad pinget, ärevust või kõrgemat stressi.
See kajastub ka nende valmisolekus abi otsida: just naised ja nooremad inimesed leiavad sagedamini, et raskuste korral oleks mõistlik pöörduda psühholoogi poole.
Noored ja naised on avatumad abi otsima
„Nende suhtumine psühholoogilistesse probleemidesse erineb vanematest põlvkondadest. Noored tunnevad abi otsides vähem stigmatiseerimist ning naised on sageli altimad oma enesetunnet avatult arutama. See on selge signaal tööandjatele: kui soovitakse talente hoida ja luua tervet töökeskkonda, tuleb arvestada nende töötajate vajadustega ja kujundada avatuskultuuri,“ selgitab J. Markeliūnė.
Oluline on ka emotsionaalse heaolu teemade destigmatiseerimine, et julgemaks muutuksid ka teised töötajate rühmad – nii oma tunnetest rääkimisel kui ka nende märkamisel ja nendega toimetulekul. „Lõppkokkuvõttes tuleb endal lubada neid tundeid ka päriselt kogeda. Alla surutud emotsioonid kipuvad paraku kõige valusamalt välja murdma,“ lisab ta.
Põlvkondade erinev suhtumine heaolusse
On märgatav ka selge põlvkondlik erinevus suhtumises isiklikku heaolusse. Maailmatrendid näitavad, et Z- ja miljonipõlvkond pööravad üha enam tähelepanu oma emotsionaalsele ja füüsilisele tervisele. Seda kinnitavad konsultatsioonifirma McKinsey „Future of Wellness Survey 2025“ järeldused.
Näiteks Ameerika Ühendriikides märkis peaaegu 30% nende nooremate põlvkondade esindajatest, et on viimase aasta jooksul hakanud heaolule (ingl. wellness) oluliselt rohkem tähelepanu pöörama, samas kui vanemate põlvkondade seas on see muutus 23%. Sellist prioriteetide nihkumist seostatakse kahe peamise teguriga: noored tunnistavad sagedamini kui vanemad, et kogevad kõrgemat läbipõlemise taset, ning on vastuvõtlikumad sotsiaalmeedia sisule, mis aktiivselt julgustab enda eest hoolitsema ja investeerima heaoluga seotud toodetesse ning teenustesse.
Tööandja roll: vaimne tervis kui talendimagnet
J. Markeliūnė sõnul on noored ja naised vaimse tervise teemal avatumad, mistõttu otsivad nad ka aktiivsemalt abi. Uuring näitas, et nad kasutaksid meelsasti tööandja pakutavaid tasuta psühholoogikonsultatsioone.
Seetõttu muutub töötajate emotsionaalse tervise eest hoolitsemine tööandjate jaoks oluliseks vahendiks talentide hoidmisel ja tervisliku töökeskkonna loomisel. „Telias“ toimib sisemine „Heaolu saadikute“ programm – spetsiaalselt koolitatud kolleegid, kes on esimeseks kontaktpunktiks töötajatele, kes soovivad konfidentsiaalselt rääkida oma raskustest. See programm aitab luua avatud ja toetavat õhkkonda, soodustab üksteise eest hoolitsemist ning aitab läbipõlemist ennetada.
Emotsioonid töökohal: miks neid ei saa ukse taha jätta
„Heaolu saadikute eesmärk on rääkida emotsionaalsest heaolust tööl avatult ja vähendada sellega seotud stigmat. Me kõik mõistame, et ütlus „jätke kodused mured koju ja keskenduge tööl ainult tööle“ kõlab küll kenasti, kuid päriselus ei toimi. Emotsioonid on meiega kõikjal – need mõjutavad meie otsuseid, suhteid ja tulemusi. Uuringud näitavad, et kuni 50% edust töösõltub oskusest emotsioone märgata ja juhtida – nii enda kui ka teiste omi,“ ütleb J. Markeliūnė.
Psühholoog selgitab: kuidas ära tunda läbipõlemist
Psühhoterapeut: esimesed märgid, mida tähele panna
Geštaltpsühhoterapeut Brigita Kaleckaitė nõustub, et töö on üks suurimaid stressitegureid, kuid rõhutab, et pingeid suurendab ka laiem taust – maailma ebastabiilsus, sõjad, isiklikud raskused. „Paljud elavad pidevas stressis. Suured töökoormused, istuv eluviis, kehv toitumine ja üksildustunne tekitavad paljudes tugevat pinget,“ selgitab ta.
Psühholoog kirjeldab esimesi läbipõlemise signaale, millele tasub kindlasti tähelepanu pöörata: „Kui juba mitmendat esmaspäeva järjest ärkate raskelt ja halva enesetundega, kuigi nädalavahetusel puhkasite, tasub uurida, miks see nii on. Läbipõlemine algab sageli füüsiliste sümptomitega – peavalu, kõhuvalu, iiveldus, une- või söögiisu häired. Seejärel järgnevad emotsionaalsed muutused: suurenenud tundlikkus, ärrituvus või täielik apaatia,“ selgitab B. Kaleckaitė.
Abi tasub otsida, kui selline seisund püsib üle kuu aja. „Alustada võiks vestlusest lähedastega, aga kui sellest ei piisa, tuleks pöörduda spetsialistide poole,“ soovitab ta.
Mida töökoht päriselt teha saab
Rääkides abist töökohal, rõhutab B. Kaleckaitė, et pealiskaudsetest lahendustest ei piisa. „Ettevõtte tellitud stressijuhtimise koolitused ei toimi, kui samal ajal ei vähene töökoormus, muutused on pidevad ning ülesandeid ja projekte aina lisandub,“ selgitab psühhoterapeut.
Oluline on, et juhid astuksid reaalseid ja sisulisi samme: tuleks üle vaadata töötajate töökoormus, uurida neilt, kuidas nad oma tööd ja puhkust planeerivad, ning soodustada kultuuri, kus räägitakse lisaks tulemustele ka puhkusest ja vaba aja kogemustest. Kuigi suhtumine psühholoogi poole pöördumisse on viimase kümne aasta jooksul oluliselt paranenud, rõhutab B. Kaleckaitė ka isikliku vastutuse tähtsust.
Isiklik vastutus: enda eest hoolitsemine ei ole valikuline
„Iga inimene peab ka ise enda eest hoolitsema. Oluline on oma seisundit jälgida ning kui eneseabivõtted enam ei toimi, otsida abi ümbritsevatelt inimestelt või spetsialistidelt,“ ütleb psühhoterapeut.
