Viimastel aastatel on Läänemere idaosas elavate turskede olukord muutunud äärmiselt kriitiliseks. Intensiivse ülepüügi tõttu on see kalaliik sattunud väljasuremisohu piirile. Teadlased hoiatavad, et tegemist ei ole üksnes ökoloogilise ohuga, vaid ka inimese tegevusest tingitud evolutsioonilise probleemiga.
Turskade kahanemine: väiksemad kehad, väiksem kaal
Tursk on pikka aega olnud üks olulisemaid kalaliike Läänemeres. Kuid viimased teadusuuringud näitavad, et nende keha pikkus ja kaal on viimaste aastakümnete jooksul märgatavalt vähenenud. Aastatel 1996–2019 on nende pikkus lühenenud pea poole võrra ning kaal vähenenud koguni ligikaudu 80%. Selle peamine põhjus on pikaajaliselt kestnud intensiivne kalapüügisurve.
Kui ökosüsteemist eemaldatakse järjepidevalt kõige suuremad isendid, jäävad evolutsiooniliselt eelistatumaks väiksemad ja kiiremini suguküpseks saavad kalad. Selline looduslik valik muudab aja jooksul terve liigi geneetilisi omadusi. Uurijad analüüsisid turskede kuulmeluid ehk otoliite, mis võimaldavad kindlaks teha kalade vanuse ja elutingimused.
Unikaalne Läänemere tursapopulatsioon
Läänemere tursad moodustavad eraldi alamrühma oma Atlandi ookeanis elavatest sugulastest. Need kalad rändavad harva ega segune teiste tursapopulatsioonidega, mistõttu on tudengite ja teadlaste täheldatud geneetilised muutused suure tõenäosusega tingitud just kohalikust kalapüügist.
See tähendab, et evolutsioon ei toimu siin valdavalt looduslikel põhjustel, vaid on kujunenud inimtekkelise selektsiooni tulemusena. Juba 2021. aastal hoiatasid Saksamaa teadlased, et Läänemere lääneosa tursavarud on niivõrd kokku kuivanud, et nende taastumine on peaaegu võimatu.
Sarnased protsessid on nähtavad ka teistes mereliikides, näiteks Atlandi lõhe või heeringa puhul. Kõik need andmed kinnitavad, et inimkond avaldab kalade evolutsioonile otsest ja kiiret mõju.
Ökosüsteemi kriis ja muud ohutegurid
Tursk, mida kunagi nimetati Läänemere kuningaks, kuulub tänapäeval juba ohustatud liikide hulka. Noorjärgsete turskede arvukus Läänemeres on madalaim kogu vaatlusajaloo jooksul. Ülepüügi kõrval süvendavad kriisi ka mitmed keskkonnategurid.
Läänemeres laienevad üha enam nn „surnud tsoonid“ – hapnikuvaesed alad, kus elu ei ole võimalik. Need piirkonnad tekivad liigsest toitainete hulgast, mis jõuab merre maismaalt. Tugev põllumajandustegevus ja reovee suunamine veekogudesse soodustavad fütoplanktoni ja vetikate vohamist, mis omakorda põhjustab hapnikuvaegust.
Sellist protsessi nimetatakse eutrofeerumiseks ning see on üks peamisi põhjusi, miks Läänemere ökosüsteem kiiresti vaesub ja laguneb.
Olukord nõuab kiireid ja otsustavaid samme
Kuigi Euroopa Liit kehtestab kalapüügikvoote ning keelab mõnel juhul ajutiselt teatud liikide püügiga tegelemise, ei ole sellest seni piisavalt abi olnud tursapopulatsiooni taastumiseks.
Läänemeres elavad lisaks tursale ka teised kalaliigid, nagu heeringas, kilu, lest ja merikeel (turbo), kuid tursk on endiselt üks olulisemaid lülisid kogu mere toiduahelas. Selle liigi kadumine mõjutaks kogu ökosüsteemi toimimist.
Turskede väljasuremisohu vähendamiseks tuleb mitte ainult oluliselt rangemalt reguleerida kalapüüki, vaid ka sihikindlalt tegeleda reostuse ja kliimamuutuse pidurdamisega. Läänemere turskede saatus on ilmne näide sellest, kuidas inimtegevus võib lühikese ajaga põhjalikult muuta looduslikke protsesse ja kogu merekeskkonna toimimist.
