Meie planeediga toimub midagi erakordset. Teadlased on märganud, et üks Maa põhiolemuse tunnuseid, mida on pikalt peetud stabiilseks ja muutumatuks, on hakanud muutuma.
Vastuseid otsitakse üle kahekümne aasta kogutud satelliidiandmete põhjal, mis on paljastanud intrigeeriva, kuid samas murettekitava nähtuse.
Maa muutub järjest pimedamaks
Värske pikaajaliste satelliidivaatluste analüüs näitab, et viimase kahe kümnendi jooksul peegeldab Maa üha vähem Päikese valgust. Seda nähtust nimetatakse albeedo vähenemiseks – väheneb Maa pinna ja pilvede võime päikesevalgust tagasi kosmosesse peegeldada.
See muutus on nähtav mõlemal poolkeral, kuid eriti selgelt põhjapoolkeral. Seni on eeldatud, et pilvede ringluse tõttu valitseb teatud kliimiline sümmeetria – vaatamata mandrite ja ookeanide erinevale jaotusele on põhjapoolkera ja lõunapoolkera peegeldusvõime olnud üldjoontes sarnane.
Nüüd hakkab see tasakaal lagunema, sest Maa muutub pimedamaks. See tähendab, et planeet neelab rohkem soojust kui varem.
Dviteistkümne aasta asemel juba veerand sajandit vaatlusi
Nende tulemuste aluseks on CERES-seadmete (inglise keeles Clouds and the Earth’s Radiant Energy System) andmed. Need NASA ja NOAA satelliitidele paigaldatud instrumendid koguvad alates 2000. aasta algusest erakordselt täpseid andmeid Maa energiabilansi kohta.
Ligikaudu 25 aasta pikkuse andmereaga analüüs näitas mitte ainult ühtlast peegeldusvõime langust, vaid ka üha selgemaks muutuvat asümmeetriat poolkerade vahel.
See on oluline, sest selline lahknevus viitab võimalusele, et varem toiminud kliimatasakaalu mehhanismid on uute tegurite mõjul häiritud. Teadlaste hinnangul mängivad siin rolli mitmed protsessid, mis on tihedalt seotud inimtegevuse ja kliimamuutustega.
Miks meie planeet tumeneb?
Üks peamisi põhjusi on kiirenev kliima soojenemine, mis sulatab lund ja liustikke. Just lumi ja jää on Maa kõige paremini valgust peegeldavad pinnad. Kui liustikud taanduvad, paljastub tumedam maa ja veepind, mis neelab hulga rohkem päikesekiirgust.
See protsess on eriti tugev Arktikas, mistõttu tumeneb kõige kiiremini põhjapoolkera. Teine oluline tegur on aerosoolid – õhus hõljuvad osakesed, mis aitavad pilvedel tekkida ja peegeldavad osa Päikese valgusest tagasi.
Viimastel aastatel on eelkõige Euroopas ja Põhja-Ameerikas rangemate keskkonnanõuete tõttu tööstuslike aerosoolide heitkogused vähenenud.
See on küll suur pluss inimeste tervisele, kuid tähendab samas, et atmosfääris on vähem valgust peegeldavaid osakesi – taevas muutub „selgemaks“ ning Maa pind neelab rohkem soojust.
Lõunapoolkeral on samal ajal täheldatud lühiajalisi „heleduse“ episoode, mis on seotud looduskatastroofidega – näiteks ulatuslike Austraalia maastikupõlengutega aastatel 2019–2020 ning võimsa Hunga Tonga vulkaanipurskega 2021. aastal.
Need sündmused paiskasid atmosfääri tohutul hulgal osakesi, mis ajutiselt suurendasid pilvisust ja valguse peegeldumist.
Kas planeedi muutused võivad muutuda pöördumatuks?
Teadlased märgivad, et Maa atmosfääri loomulik iseregulatsioon, mis on pikka aega aidanud säilitada tasakaalu, ei suuda enam täielikult kompenseerida põhjapoolkera albeedo vähenemist.
Kui see trend jätkub, võib see kaasa tuua pikaajalisi tagajärgi kogu kliimasüsteemile – muutuda võivad sademete jaotus, õhu ringlus ja ka tormide intensiivsus.
Lisaks tähendab vähenenud peegeldusvõime positiivset tagasisidet – mida vähem valgust tagasi peegeldub, seda rohkem energiat Maa neelab ning seda kiiremini soojenemine edeneb. See on justkui nõiaring, kus iga lisanduv soojusvõimendus tugevdab järgmist.
Kallid, kuid asendamatud andmed
CERES-seadmete kogutud andmed on teadlastele hindamatu väärtusega, kuid need instrumendid vananevad ning peagi on vaja uut satelliidipõlvkonda. Rahastuse vähenemise tõttu võib osa seireprogramme katkeda, mis raskendaks pikaajaliste kliimamuutuste jälgimist.
Ilma sellise järjepideva monitooringuta oleks palju keerulisem märgata peeneid, kuid olulisi signaale, mis näitavad, kuidas meie planeet muutub.
Uurimisrühmad plaanivad seiret jätkata ning oma hüpoteese täpsustada üha arenenumate kliimamudelite abil. Siiski jäävad mitmed küsimused lahtiseks: kas pilvesüsteem suudab taastada kadunud tasakaalu? Või saab uuest asümmeetriast püsiv kaasaegse kliima tunnus?
Maa peegeldus kui meie endi peegel
Ükskõik millise järelduseni teadlased lõpuks jõuavad, on sellel uurimusel üks ühine nimetaja – inimtegevuse mõju planeedile. Kasvuhoonegaaside heitmed, aerosoolide vähenemine ja ekstreemsed loodusnähtused toimivad omavahel seotud jõudude keeruka süsteemina.
Maa tumenemine ei ole vaid füüsikaline protsess, see on ka hoiatussignaal. See näitab, kui peenelt ja samas olulisel määral muutub meie planeedi energiabilanss. Iga liustik, iga pilvekiht ja iga metsatulekahju annab sellesse protsessi oma panuse.
Ja kuigi numbrid ja graafikud võivad tunduda teaduslikud ja abstraktsed, peitub nende taga lihtne tõsiasi – meie teod kujundavad juba praegu uue Maa näo.
