Miljonite taevaobjektide seas leidub endiselt selliseid, mis varjavad oma tõelist olemust isegi pärast aastakümnete pikkuseid uuringuid. Üks neist on Punase Ämbliku udukogu, mis on astronoomidele olnud teada rohkem kui sada aastat, kuid hakkab alles nüüd oma saladusi paljastama. James Webbi kosmoseteleskoop võimaldab piiluda sinna, kuhu meie pilk varem ei ulatunud.
Tipptehnoloogiline aparatuur toob nähtavale detailid, mis on olnud aastakümneid peidetud kosmose süngesse sügavusse. Uued vaated aitavad paremini mõista, kuidas lõpetavad oma elu Päikese-sarnased tähed. Nõnda muutub see udukogu justkui omalaadseks laboratooriumiks, kus saame jälgida tähe arengu viimaseid etappe.
Punase Ämbliku udukogu on seni üllatanud nii oma kuju kui ka salapärase helenduse poolest. Nüüd, kui seda vaadelda infrapunakiirguse abil, tulevad esile detailid, mis varem olid vaid ähmased vihjed. See avastuste periood näitab, kui põhjalikult on tehnoloogia muutnud meie arusaama universumist.
Uus pilk infrapunases valguses
James Webbi teleskoobi kaamera NIRCam avas udukogust täiesti uue vaatepildi. Kui Hubble’i teleskoobi fotodel paistis keskne täht häguse sinaka täpina, siis nüüd särab see sooja punaka tooniga. Tähe ümber on selgelt näha kuuma tolmu halo, mida varasemad instrumendid lihtsalt ei suutnud registreerida.
Udukogu NGC 6537 asub ligikaudu 12 420 valgusaasta kaugusel Maast. Selle raadius on umbes kolm ja pool valgusaastat ning kuju meenutab välja sirutatud jalgadega ämblikku. Niisuguse ebahariliku välimuse on kujundanud keerukad protsessid, mis leiavad aset siis, kui täht läheneb oma elutsükli lõpule.
Võimalik kaksiktähesüsteemi mõju
Üks põnevamaid hüpoteese väidab, et udukogu kuju on kujundanud nähtamatu kaaslane – teine täht süsteemis. Kitsas ahenemine keskosas ja kaugele ulatuvad ainevood meenutavad teisi teadaolevaid kaksiksüsteemi päritoluga udukogusid, näiteks Liblika udukogu. Kui teine tähte liige tõepoolest eksisteerib, selgitaks see, miks udukogu on omandanud liivakella meenutava vormi.
Planetaarudude teke on Päikese-tüüpi tähtede elu viimane etapp. Kui täht on oma tuumakütuse peaaegu ammendanud, paisub see punaseks hiidtäheks ja heidab oma väliskihid kosmosesse. Paljastunud kuum tuum kiirgab tugevat ultraviolettkiirgust, mis paneb ümbritseva aine helendama ning loobki vaadeldava udukogu.
Mullilised struktuurid ja sisemine dünaamika
Värsked vaatlused on näidanud, et nn ämblikujalad on tegelikult suletud, mullikujulised piirkonnad. Iga selline moodustis ulatub umbes kolme valgusaasta kaugusele, olles justkui hiiglaslik gaasimull, mis on kasvanud tuhandeid aastaid. Molekulaarse vesiniku kiirgus võimaldab jälgida nende mullide piire ja nende aeglast paisumist.
Udukogu keskosas on näha piklikku, violetset S-tähte meenutavat struktuuri, mis on seotud ioniseeritud rauaga. See märgib piirkonda, kus kiire gaasijuga on tähe ümbrusest sööstnud vastu varem välja heidetud ainet. Sellised kokkupõrked muudavad pidevalt udukogu ebaühtlast „koekude“ ja annavad tunnistust selle jätkuvast, elavast evolutsioonist.
