Ookeani sügavustes peitub lugu, mis võib muuta meie arusaama Maa kliimast. Exeteri ülikooli teadlased uurisid mitusada aastat vanu karpe ning leidsid neist selgeid märke, et Atlandi ookeani ringlussüsteem kaotab stabiilsust.
See võib tähendada, et ookean läheneb kriitilisele piirile, mille ületamisel võivad olla tagajärjed kogu maailmale. Need erakordselt pikaealised molluskid, kes võivad elada kuni viissada aastat, jätavad oma kesta igal aastal kasvukihte – nagu puudemeister jämedaid aastarõngaid.
Neid struktuure analüüsides suutsid teadlased taastada sajanditepikkuse Atlandi ookeani muutuste ajaloo. Karbid said omamoodi elavaks arhiiviks, mis võimaldab näha ajajärke, mil ookeani pidev seire veel puudus.
Molluskite kestad kui mitmesaja aasta pikkune ajalugu
Uurimuse autori, Exeteri ülikooli teadlase doktor Beatriz Arellano Nava sõnul annavad molluskite kestad katkematu ja väga täpse mitmesaja aasta pikkuse kirjelduse ookeani seisundist. Sellised andmed lubavad näha, kuidas ookeanisüsteem tasapisi kaotab tasakaalu ja läheneb punktile, mille järel ei ole võimalik enam naasta stabiilsesse olekusse.
Atlandi hoovused kaotavad tasakaalu
Kui ookeani ringlus on stabiilne, taastab süsteem pärast häireid kiiresti oma tasakaalu. Viimase 150 aasta andmed näitavad aga, et Atlandi ookean on seda võimet järjest enam kaotamas. Teadlased tuvastasid kaks ajajärku, mil ookeani hoovused muutusid märgatavalt ebastabiilseks.
Esimene selline periood ilmnes 20. sajandi alguses ning oli tõenäoliselt seotud niinimetatud subpolaarsete keeristega. Arvatakse, et see võis aidata kaasa Arktika ja Põhja-Atlandi kiirenenud soojenemisele 1920. aastatel.
Teine ebastabiilsuse periood algas umbes 1950. aastal ning kestab tänaseni. Exeteri ülikooli Globaalsete Süsteemide Instituudi professor Paul Halloran peab seda hoiatavaks märgiks, et Atlandi ookean võib läheneda „kriitilisele punktile“, millest edasi ei suuda süsteem enam oma tasakaalu taastada.
Mis juhtub, kui kriitiline piir ületatakse?
Teadlased ei saa praegu veel kindlalt öelda, milline Atlandi ookeani osa kõige enam nõrgeneb – kas see on Atlandi meridionaalne pöörisringe (AMOC) või subpolaarne keeris (SPG). Kuid mõlemal komponendil võib olla maailma kliima jaoks otsustav roll.
Kui AMOC-süsteem oluliselt nõrgeneks või koguni peatuks, muutuksid Loode-Euroopa talved palju külmemaks ning üleilmsed sademetsüklid saaksid tõsiselt häiritud. Isegi juhul, kui nõrgeneks „vaid“ SPG, tähendaks see sagedasemaid orkaane, torme, kuumalaineid ja üleujutusi kogu Atlandi piirkonnas. Sellised muutused mõjutaksid mitte üksnes Euroopat, vaid kogu planeedi kliimasüsteemi.
Jää sulamine kiirendab ohtlikke protsesse
Üks olulisemaid tegureid nende muutuste taga on kiiresti sulavad Arktika liustikud. Ookeani voolav magevesi muudab selle soolsust ja temperatuuritasakaalu, mistõttu hoovuste jõud märgatavalt väheneb. See omakorda nõrgestab kogu Atlandi ringlussüsteemi.
Doktor B. Arellano Nava rõhutab, et täpset piiri, mil see süsteem muutub pöördumatuks, ei ole veel võimalik määratleda. Ent märgid on selged: Atlandi ookean kaotab samm-sammult oma stabiilsust. Teadlase sõnul on ainus realistlik viis selle ohtliku protsessi pidurdamiseks kasvuhoonegaaside heitmete kiire ja ulatuslik vähendamine. Iga võidetud aastakümme võib osutuda otsustavaks, et Maa kliima püsiks elu jaoks sobiv.
