Teadlased võivad olla lõpuks lahendanud 50 aastat vana mõistatuse: miks osa skisofreeniat põdevatest inimestest kuuleb hääli. Uus uuring näitab, et probleem võib peituda aju suutmatuses ära tunda omaenda sisekõnet. See tähendab, et mõtteid võidakse ekslikult tõlgendada kui väliseid helisid.
See uuring on oluline samm edasi, sest skisofreenia puhul puuduvad seni nii laboratoorsed testid kui ka kindlad bioloogilised markerid. Diagnoos pannakse üksnes sümptomite põhjal, mistõttu ajus toimuvate bioloogiliste mehhanismide mõistmine võib tulevase ravi seisukohalt olla väga suure tähtsusega. Tulemused avaldati ajakirjas „Schizophrenia Bulletin“.
Uurijad ja nende leid
UNSW psühholoogiakooli professor Thomas Whitford on aastaid uurinud sisekõnet ja selle mõju mõtlemisele. Tema meeskond on nüüd esitanud tõendeid, et hääli kuulvad inimesed tajuvad oma sisekõnet kui midagi võõrast. See aitab selgitada, miks kuuldavad hääled tunduvad neile nii ehtsad ja reaalsed.
Mis on sisekõne?
Sisekõne on vaikne „hääl peas“, mis saadab mõtteid, plaane ja igapäevaseid tegevusi. Paljud inimesed kogevad seda peaaegu pidevalt, ilma et sellele erilist tähelepanu pööraksid. Samas on ka neid, kes sisekõnet üldse ei tunne.
Tervete inimeste aju vähendab reageerimist helidele, mida inimene ise ette kujutab. Aju ennustab, milline heli sisekõnega kaasneb, ning „vaigistab“ selle osaliselt. Hääli kuulvatel inimestel see protsess aga ei toimi ning aju tõlgendab sisekõne kui välise heli.
Kuidas sisekõnet mõõdeti?
Sisekõne on väga privaatne kogemus, mistõttu on selle uurimine keeruline. Teadlased kasutasid EEG-seadet, mis mõõdab ajulainete aktiivsust. Isegi kui häält kuuldakse vaid mõtetes, reageerib aju sellele ikkagi. See võimaldab näha erinevusi eri inimrühmade ajutegevuses.
Terved katseisikud kuulasid helisid ja kujutasid samal ajal ette sama silpi. Kui kuuldav heli kattus sisekõnega, muutus ajureaktsioon nõrgemaks. See viitas sellele, et aju oli heli ette ennustanud ja selle mõju vähendanud.
Mida näitasid patsientide tulemused?
Inimestel, kes olid hiljuti kogenud kuulmishallutsinatsioone, oli reaktsioon vastupidine. Nende ajuaktiivsus hoopis suurenes, kui ette kujutatud heli langes kokku kuuldud heliga. See viitab, et aju ennustab omaenda sisekõnet valesti ega tunnista seda omaks.
Teise rühma moodustasid inimesed, kes polnud juba pikemat aega hallutsinatsioone kogenud. Nende reaktsioon oli vahepealne: nõrgem kui tervetel, kuid mitte nii tugev kui aktiivsete hallutsinatsioonide ajal. See laseb järeldada, et ajutegevus muutub vastavalt sümptomite tugevusele.
Mida see tähendab tulevikuks?
Teadlaste sõnul on see seni kõige veenvam tõend, et kuuldavad hääled võivad olla inimese enda mõtete peegeldus. See, mis toimub peas, muutub inimesele endale arusaamatuks ja tundub tulevat väljastpoolt. Selline teooria on teaduses ringelnud aastakümneid, kuid nüüd on see esimest korda otseselt kinnitust leidnud.
Järgmise sammuna soovivad teadlased välja selgitada, kas samasugune EEG-muster võiks aidata prognoosida psühhoosi teket. Kui see õnnestub, oleks võimalik varem märgata suurema riskiga inimesi ja pakkuda neile ennetavat abi. See võiks avada tee uutele ravivõimalustele ja palju sügavamale arusaamisele sellest, kuidas skisofreenia ajus tegelikult toimib.
