Kosmose tekkivad prügihunnikud muutuvad üha tõsisemaks probleemiks: Maa ümber koguneb üha paksem kiht vanu satelliite, raketijuppe ja pisikesi killustikuosakesi. Seetõttu otsivad teadlased lahendusi, mis oleksid mitte ainult tehnoloogiliselt tõhusad, vaid ka majanduslikult mõistlikud – kuidas seda segadust uurida ja vähemalt osaliselt ohjeldada.
Võõrastav, kuid teaduspõhine idee
Üks värskemaid ettepanekuid kõlab peaaegu nagu ulme: lasta Rahvusvahelisest Kosmosejaamast alla paberist lennuk. Kõlab veidralt, eks?
Ometi põhineb see mõte teaduslikul uurimisel, milles analüüsitakse, mis juhtuks, kui suurelt kõrguselt lasta alla tavalise A4-formaadis paberilehe põhjal voltitud lennuk.
LEO-orbiit muutub üha ohtlikumaks
Madalal Maa orbiidil (LEO) halveneb olukord igal aastal – satelliitide jäänused, raketiosade killud ning nähtamatud tolmupilved kujutavad reaalset ohtu töötavatele kosmoseaparaatidele.
Tõsise õnnetuse, näiteks satelliidi plahvatuse korral võib käivituda nn Kessleri efekt – ahelreaktsioonina toimuv kokkupõrgete jada. See ei rikuks üksnes GPS-teenuseid või sideühendusi, vaid võiks takistada ka uute missioonide starti.
Kuidas prügi uurida ilma seda juurde tekitamata?
Seetõttu otsitakse viise, kuidas kosmoseromusid uurida nii, et uuring ise ei looks juurde uusi jäätmeid. Üks selline katseidee ongi analüüsida paberist lennuki käitumist orbiidil. Ajakirjas „Acta Astronautica“ avaldatud uurimuses kirjeldatakse, kuidas selline minikatsel põhinev missioon võiks välja näha.
Teadlased on arvutuste ja tuulekanali katsete abil hinnanud A4-suuruses lennuki liikumist, lennunurka ja sellele mõjuvat soojuskoormust.
Stabiilne lend ja kiire lõpp
Selgus, et paberist lennuk – eriti kui seda tugevdada alumiiniumkilega – võiks esimestel tundidel üsna stabiilselt lennata. Uurijate sõnul orienteeruks see loomulikult liikumissuuna järgi ega kaotaks isegi juhitavust.
Samas oleks sellise objekti eluiga kosmoses väga lühike. Arvutuste järgi jõuaks lennuk juba umbes kolme ja poole päevaga tagasi atmosfääri, kus ta puutuks kokku kuni 10 vatti ruutsentimeetri kohta ulatuva kuumusega. See tähendab vältimatut lõppu – põlemist või pürolüüsi.
Just see omadus teebki temast väärtusliku tööriista. Tänu oma suurele tundlikkusele õhutakistuse suhtes võib selline kerge ja kiiresti häviv objekt osutuda suurepäraseks mõõteinstrumendiks.
Odav, kuid väärtuslik lahendus
Paberist lennuk võiks aidata täpselt arvutada atmosfääri tihedust juba üksnes tema lennutrajektoori analüüsides. Lisaks on selle valmistamine äärmiselt odav. Sääraseid „sonde“ saaks välja lasta sadu – eri kohtadest ja erinevatel aegadel.
Kui õnnestuks lisada ka mikrokaamerad või sensorid, oleks võimalik koguda reaalajas andmeid, kulutamata seejuures ei miljoneid eurosid ega keerukaid ressursse.
Loominguline pilk lihtsatele lahendustele
Mõnikord ei seisne edasiminek mitte kõige arenenumas tehnikas, vaid loovas lähenemises lihtsatele asjadele. Paberist kosmoselennuk on selle hea näide – lihtne, odav ja samas potentsiaalselt väga kasulik vahend, et mõista paremini, mis meie planeeti ümbritsevas ruumis tegelikult toimub.


