Juba ammu on teada, et liikumine on üks tõhusamaid viise aju tervise hoidmiseks. Füüsiline aktiivsus parandab vereringet, vähendab põletikku ja tugevdab aju kohanemisvõimet. See aitab aeglustada mäluhäirete teket ja kaitseb dementsuse eest.
Kas vanus mängib rolli?
Teadlased on aga pikalt vaielnud selle üle, kas liikumine on sama oluline igas vanuses või on kõige olulisem olla aktiivne just noorena. Samuti polnud selge, kas liikumine aitab ka neid, kellel on pärilikult suurem risk dementsuseks. Neile küsimustele ei olnud pikka aega üheselt mõistetavat vastust.
Uus USA-s „Framinghami südameuuringu“ raames tehtud töö andis seni selgeimad vihjed. Tulemused näitasid, et liikumine tasub end ära igas vanuses. Eriti oluline on jääda aktiivseks umbes 45. eluaastast alates ja ka hilisemas eas, isegi siis, kui dementsuse risk on geneetiliselt suurem.
Mida teadlased täpsemalt uurisid?
Uuringus osales üle nelja tuhande inimese, kes kuulusid pikaajalisse tervise jälgimise programmi. Nende füüsilist aktiivsust hinnati mitme aastakümne vältel. Osalejad ise kirjeldasid, kui palju nad igapäevaselt liiguvad, alates treppidest käimisest kuni intensiivsete treeninguteni.
Kõik uuritavad jagati kolme vanuserühma: nooriga, keskea ja vanemaealiste gruppi. Teadlased jälgisid, kui palju dementsuse juhtumeid igas rühmas esines, ning võrdlesid hiljem, kuidas eri tasemel liikumine oli seotud haigestumise tõenäosusega.
Uuringu peamised tulemused
Uuringu käigus tekkis dementsus enam kui 13 protsendil osalejatest, peamiselt vanemas vanuserühmas. Samas tuli väga selgelt esile üks seaduspärasus: inimestel, kes liikusid keskeas ja vanemas eas kõige rohkem, oli 41–45 protsenti väiksem risk dementsuse tekkeks.
See mõju püsis ka siis, kui arvesse võeti teisi olulisi riskitegureid, näiteks vanust, vererõhku ja diabeedi olemasolu. Huvitaval kombel ei vähendanud suur füüsiline aktiivsus nooruses dementsuse riski. Määravaks osutus liikumine alates ligikaudu 45. eluaastast.
Geneetiline risk ja liikumise mõju
Uuringus vaadeldi ka ühte kindlat geeni, mis on seotud suurema dementsuse riskiga. Selgus, et keskeas kaitses liikumine vaid neid, kellel seda geeni ei olnud. Vanemas eas oli pilt teistsugune: liikumine vähendas riski nii neil, kellel oli pärilik eelsoodumus, kui ka neil, kellel seda polnud.
See on oluline sõnum inimestele, kes kardavad pärilike haiguste pärast. Uuringu tulemused näitavad, et isegi geneetilise riski korral on võimalik aju kaitsta. Regulaarne liikumine võib aeglustada muutusi, mis on seotud dementsuse kujunemisega.
Uuringu piirangud
Nagu kõigil teadusuuringutel, on ka sellel omad nõrkused. Füüsilist aktiivsust hinnati osalejate enesehinnangu põhjal, mis võib olla ebatäpne. Samuti pole selge, millised konkreetsed tegevused – näiteks kõndimine, jooksmine, ujumine või jõutreening – annavad suurima kasu.
Nooremas vanuserühmas oli dementsuse juhte väga vähe, mistõttu järeldused nende kohta on piiratud. Lisaks olid kõik osalejad pärit samast linnast ning enamasti Euroopa päritolu. Seega ei pruugi tulemused olla täielikult ülekantavad teistele rahvastele ja kultuuridele. Üldine sõnum jääb sellest hoolimata tugevaks ja selgeks.
Mida see tähendab meie igapäevaelus?
Olulisem sõnum on väga lihtne: liigume rohkem igas vanuses. Pole kahtlust, et füüsiline aktiivsus on kasulik nii ajule kui kogu kehale. Isegi kui hakata rohkem liikuma alles elu teises pooles, võib see siiski anda märkimisväärset kasu.
Tugevam süda, tervemad ajurakud, parem meeleolu ja suurem elurõõm – see on vaid osa liikumise eelistest. Igapäevased jalutuskäigud, treppidest käimine, rattasõit või mistahes muu meeldiv füüsiline tegevus võivad olla ühed tõhusaimad viisid enda eest hoolitsemiseks ja dementsuse riski vähendamiseks.
