Advokaadibüroo Sorainen (autorid Allar Jõks ja Britta Retel) koostatud analüüs riigikantselei tellimusel on looduskaitsega seotud otsuste langetamise alusena sisuliselt kõlbmatu.
On selge, et selle analüüsi eesmärk on pakkuda õigustus võimalikult suure osa kaitsealuse metsa vabastamiseks puidutööstuse käsutusse toormekriisi tingimustes.
Analüüs on sisemiselt vastuoluline, näitab ökoloogilist ebakompetentsust, esitab andmeid puudulikult ning jõuab järeldusteni ja soovitusteni, mida nendele alustele toetudes lihtsalt teha ei saa.
Tellija vildakas ja ebasiiras tahe
Pealkirjaga „Dereguleerimine ning looduskaitselised piirangud metsade majandamisel – rahvusvaheline võrdlus ja ettepanekud Eestile“ tellitud töö pidi andma sisendi nn efektiivsuse ja majanduskasvu nõukoja otsuste ettevalmistamiseks.
Sellist ülesande püstitust, pinnapealsust ja kallutatust võiks pidada lausa halenaljakaks, kui see ei väljendaks nii kõnekalt lühiajaliste ja kitsaste majandushuvide eelistamist üldistele loodus- ja avalikele huvidele. Tavaliselt määrab tellija, millist „saundi“ mängitakse, kuid siin varjutab riigikantselei maitse puidutööstuse rütmieelistus.
Advokaadibüroole anti ülesandeks anda sisendit „avaliku sektori bürokraatia vähendamist puudutavateks otsusteks“. Selleks tuli võrrelda Euroopa Liidu ja Eesti looduskaitsenõudeid ning muu hulgas selgitada, kas Eesti ei ole omalt poolt ületanud Euroopa Liidu miinimumnõudeid (sic!).
Lisaks pidi analüüsima, kui suur osa metsadest on kaitse all Soomes, Rootsis ja Lätis ning kuidas liikuda „bürokraatiavabama“ (loe: vähem looduskaitset sisaldava) metsapoliitika suunas.
Sihilikult valesti püstitatud ülesanne
Analüüsi lähteülesanne on iseenesest probleemne. Miks võrrelda Eesti looduskaitsesüsteemi just Soome, Rootsi ja Lätiga, kui nendes riikides on looduskaitse tase üldjoontes kehvem ning metsandus kaugeltki mitte kestlik ega keskkonnasäästlik?
Looduskaitset kujutatakse analüüsis liigse bürokraatina metsandusele, kuigi tegelikult on looduskaitselistel piirangutel vähe ühist bürokraatiaga. Kui taotletaks bürokraatia vähendamist, tuleks keskenduda eelkõige metsaseadusele, mitte elukeskkonna säilitamiseks vajalikele looduskaitselistele meetmetele.
Jõulised järeldused, millel pole analüüsiga seost
Analüüs sisaldab ridamisi ettepanekuid selle kohta, kuidas looduskaitset nõrgestada.
Need ettepanekud lähevad sageli lahku analüüsi enda sisust. Neile püütakse küll leida tuge analüüsist, kuid enamasti jäetakse kõrvale laiem kontekst ning looduskaitseliste piirangute tegelik eesmärk. Tegemist on klassikalise „cherry picking“ näitega – välja nopitakse üksnes see info, mis toetab soovitud järeldusi.
Mitmed ettepanekud puudutavad üsna spetsiifilisi muudatusi juba menetluses olevas looduskaitseseaduse eelnõus. Need ei ole kuidagi loogiline jätk üldise tasandi analüüsile, vaid on selgelt kellegi kitsastest omakasuhuvidest kantud.
Mõned soovitused on lausa kurioossed. Näiteks ettepanek loobuda uues seaduses „ökoloogilise funktsionaalsuse kaitsmise“ põhimõttest. Taoline seisukoht reedab täielikku ökoloogilise kirjaoskuse puudumist.
Üks ettepanek veidram kui teine
Üks analüüsi autorite ettepanek kõlab järgmiselt: „Täiendada looduskaitseseadust selliselt, et uute rangete looduskaitseliste piirangute kehtestamisel tuleb eelistada riigimaad.“
Sellist sätet ei leia ühegi võrdlusmaa seadustest, sest loodus ja keskkond ei sõltu maa omandivormist. Just seetõttu ei tehta kaitsepiirangute seadmisel seadustes vahet riigi- ja eramaal.
Teine asi on praktika. Eraomanike õigustega arvestamiseks luuakse kaitsealasid eramaale nii Eestis kui ka võrdlusriikides võimalusel minimaalselt. Seadused ja praktika on neljas riigis selles osas üldjoontes sarnased. Sellise ettepaneku allikat ei saa analüüsist välja lugeda – see tuleb mujalt.
Teine ettepanek: „Vähendada keelde ja piiranguid kaitsealade kaitse-eeskirjades.“
Põhjendus: keelde ja piiranguid olevat lihtsalt liiga palju. Seejuures ei ole nähtud vähimatki vaeva üksikute piirangute sisulise põhjenduse uurimisega, pole huvi tuntud kaitseobjektide ajaloo, ökoloogia ega konkreetse kaitseala eesmärkide vastu. Piirdutakse Soome, Rootsi ja Läti seaduste pinnapealse võrdlemisega, ilma et vaadataks nende riikide kaitse-eeskirju sisuliselt.
Sellest tuleneb ohtlik eeldus: kaitsekorralduse üle otsustamiseks piisab juriidilisest võrdlusest, teadmata midagi keskkonnaseisundist ega konkreetsete alade väärtustest. Saame teada, et „piiranguid on liiga palju“, kuid kui palju on „liiga palju“ või millised piirangud on põhjendamatud, juristid ei täpsusta. Nad ei saagi – selleks on vaja ökoloogilisi teadmisi.
Kolmas ettepanek puudutab raiet Natura aladel. Heidetakse ette, et Eestis ei tohi Natura aladel raiuda, samal ajal kui Soomes ja Rootsis võib, piisava mõjuhinnangu olemasolul.
Jääb mulje, nagu analüüsi koostajad ei teaks – või ei tahaks teada –, et Eestis oli aastaid võimalik Natura aladel raiuda ilma igasuguse mõjuhinnanguta, sest siseriiklik seadus ei vastanud Euroopa Liidu loodusdirektiivi nõuetele. Sellest tulenesid ka skandaalsed juhtumid, kus Natura toetust saadi hoolimata sellest, et mets oli lagedaks raiutud.
Praegu käib Eesti suhtes Euroopa Komisjoni rikkumismenetlus just seetõttu, et Natura alasid on raiutud ilma mõjuhinnanguta. Selle tulemusena on alustatud ka mõju hindamise korra korrastamist. Seda tausta analüüs siiski ei arvesta.
Arusaamatu on ettepanek „Kaotada hoiualal lageraielangi ja turberaie langi maksimaalse suuruse piirang“.
Selgituseks öeldakse: „Range pindalaline piirang ei ole vajalik, kui kaitseväärtused säilivad, sh on juba tuvastatud, et elupaiku, kasvukohti ja liike ei kahjustata.“ Jäetakse aga tähelepanuta, et pindalaline piirang ongi loodud selleks, et kaitseväärtused säiliksid ja kahjustused ei muutuks pöördumatuks.
Huvipakkuv on ka ettepanek „loobuda eelnõu 612 SE muudatusettepanekust perioodiliselt kasutatava ala kohta“ (looduskaitseseaduse, jahiseaduse ja riigivaraseaduse muutmise seadus).
Põhjendus: „Tegemist on ülereguleerimisega, mis riivab ebaproportsionaalselt maaomanike õigusi ega taga õigusselgust.“ Viidatakse riigikohtu seisukohale, et liigi elupaik on keskkond, kus liik elab kõigis oma bioloogilise tsükli etappides.
Riigikohtu seisukohta on siin ilmselt tahtlikult moonutatud. Kohus rõhutab, et kaitse peab olema sisuline, mitte formaalne, ja paljude kaitsealuste liikide puhul hõlmama ka kogu elupaika. „Perioodiliselt kasutatav ala“ ongi ala, mida liik kasutab oma elutsükli teatud etapis, mistõttu kuulub see kahtlemata liigi elupaiga hulka.
Suuremad küsimused tellijale
Detailidest võiks rääkida veel pikalt – veidrusi on analüüsis rohkelt. Olulisemad küsimused tekivad aga tellija suunas.
Miks selline analüüs üldse telliti ja miks ei võinud seda teha ministeeriumi ametnikud? Keskkonnaametnikud mõistavad looduskaitseseaduse loogikat ja eesmärke märksa paremini. Jääb mulje, et riigikantselei ei usalda oma ametkonda ning eelistab era-advokaadibürood, kellel on kliendisuhteid valdkondades, mis kattuvad analüüsi teemadega.
Miks kiideti heaks analüüs, mille lähtekohad on ekslikud, käsitlus pinnapealne ja järeldused kallutatud? Iga lugeja, kes viitsib analüüsi süveneda, näeb, et selle põhjal ei saa teha sisulisi otsuseid.
Analüüsi muudab otsustamise alusena kõlbmatuks juba see, et juriidika ei saa sisuliselt määrata, millised looduskaitselised piirangud on vajalikud. Nagu ei saa ka üksnes seaduse teksti põhjal määrata haige inimese ravi, ei saa ka looduskaitse korraldust kujundada pelgalt juriidiliste võrdluste najal.
Võib küsida, kas eesmärk ongi olnud sisuline selgus. Võimalik, et taheti pigem luua näiline alus väitele: „Oleme tellinud põhjaliku rahvusvahelise analüüsi“, et kasutada seda juba varem kavandatud sammude õigustamiseks.
Analüüsi detailne läbilugemine nõuab aega ja pingutust – seda teevad vähesed. Avalikkusele kõlab aga usaldusväärselt: „Vaadake, me tellisime tõsise rahvusvahelise analüüsi ja selle põhjal…“
Allar Jõksi arvamusloo ekslik vastandus
Lõpetuseks tasub peatuda Allar Jõksi Eesti Päevalehes ilmunud arvamuslool „Looduskaitsel ei ole ülimuslikku seisundit inimeste hakkamasaamise ees“, mis on otseselt seotud kõnealuse analüüsiga.
Miks vastandada inimeste hakkamasaamist ja looduskaitset? See vastandus on vale ja eksitav. Meie elukeskkond on inimeste toimetulekuks vältimatult vajalik. Sellega tuleb ümber käia säästlikult ja vastutustundlikult, eriti praeguses keskkonnakriisis.
Inimesi, kogukondi, nende elukeskkonda ja majanduslikke vajadusi tuleb käsitleda ühtse tervikuna, nii et säiliksid võimalused ka tulevaste põlvkondade toimetulekuks. Majandustegevust saab ja tuleb korraldada keskkonna seatud piirides. Samamoodi saab eraomandit kasutada nii, et see ei hävita meie kõigi ühist vara – terviklikku ja toimivat elukeskkonda.
Eesti põhiseadus pakub selliseks tasakaalustatud lähenemiseks väga tugeva ja selge lähtekoha.
Tiit Maran: advokaadibüroo Soraineni kallutatud analüüsil võib olla Eesti loodusele hävitav mõju
