ENMAK rõhutab, et kütte- ja jahutussektor vajab elektrifitseerimist ning väikese müügimahuga võrgud investeeringutoetusi, kuid jätab vastamata küsimuse, kuidas teha piirkondlikke otsuseid.
Arengukava lubadused ja tegelik puudujääk
Eesti energiamajanduse arengukava aastani 2035 (ENMAK) lubab kliimaneutraalsust, energiatõhusust ja taskukohast toasooja. Dokument on mahukas, täis stsenaariume, graafikuid ja erialatermineid, kuid ühest väga olulisest osast jääb vajaka: puuduvad selged poliitikameetmed ja konkreetne tegevuskava, mis näitaks, kuidas Eesti inimene päriselt odavama soojuseni jõuab. Paberil on palju “sooja õhku”, kuid puudub selge teekond kättesaadava ja taskukohase toasoojani.
Väikeste kaugküttevõrkude tegelik olukord
Väiksemates Eesti kaugküttevõrkudes ei ole probleemiks teadmised parimatest tehnoloogiatest. Põhiküsimus on hoopis selles, kuidas ja millal vajalikud muudatused ellu viiakse ning kes need kinni maksab.
Tarbja küla või Märja aleviku kogemus näitab olukorda üsna valusalt. Kogukonnad renoveerivad maju oma raha eest, taotlevad toetusi, liiguvad soojuspumpade kasutuselevõtu suunas, kuid samal ajal püsib monopoolsetes kaugküttevõrkudes hind visalt kõrge ning vajalikud investeeringud lükkuvad edasi. Sageli on just nendes piirkondades inimeste sissetulekud alla Eesti keskmise ja puudub võimekus tasuda kallite uute tehnoloogiate eest.
Kõrged hinnad ja ebamajanduslikud katlamajad
ENMAK tõdeb, et väikestes kaugküttevõrkudes kõiguvad hinnad kõige rohkem ning sõltuvad liialt väikesest kliendibaasist. Sellistes katlamajades ei ole tihti majanduslikku mõtet jätkata ning soojus muutub lõppkliendile liiga kalliks.
Tehnoloogiad on loetletud, aga otsused puuduvad
Dokumendis tuuakse lahendustena esile soojuspumbad, salvestid ja madalatemperatuuriline kaugküte. Samas ei anta vastust, millistes piirkondades tuleks minna üle uuele lahendusele ja kus oleks mõistlik kaugküte hoopis lõpetada. Veelgi olulisem – puudu on selge ülevaade, kuidas riik neid muutusi toetab.
Kogu koormuse jätmine omavalitsuste ja elanike kanda ei ole jätkusuutlik, sest just nendes piirkondades on rahapuudus kõige suurem. Kui riik ei sea raamtingimusi, jääbki iga vald ja kogukond iseseisvalt hakkama saama.
Märja aleviku õppetund
Märja aleviku näide näitab selgelt, et konkreetne lahendus ei tulnud ei riigilt ega omavalitsuselt, vaid inimestelt endilt. Alles siis, kui korteriühistutel tekkis reaalne võimalus võtta kasutusele õhk-vesi soojuspumbad ja kaugküttevõrgust lahkuda, oli monopoolne ettevõte sunnitud hinda langetama. Ka siis jäi hind aga kõrgemaks kui lokaalse lahenduse puhul.
Samal ajal tähendab tarbijate lahkumine võrgust seda, et järelejäänud klientidele muutub soojus veel kallimaks, sest kulud jagunevad väiksema hulga tarbijate vahel. Nii tekib nõiaring, kus hind ainult kasvab.
Miks analüüsist ei piisa?
Kirjeldatud olukord kinnitab, et pelgalt analüüsidest ei piisa – vaja on konkreetseid poliitikameetmeid. Kui riik ja omavalitsused ei sea selgeid mängureegleid, kujundab turgu juhus, ning selle eest maksab lõpuks tarbija.
Piirkondlike otsuste raamistik on puudu
ENMAK möönab, et kütte- ja jahutussektor peab elektrifitseeruma ning väikese müügimahuga võrgud vajavad investeeringutoetusi. Kuid jätkuvalt on puudu vastustest, kuidas teha konkreetseid piirkondlikke otsuseid:
- Millal ja kus lõpetada kaugküte?
- Millal tasub investeerida olemasolevasse torustikku?
- Millal on otstarbekas toetada üleminekut soojuspumpadele või teistele lokaallahendustele?
Ka kohalike omavalitsuste roll on arengukavas esitatud üldsõnaliselt – teoorias nähakse koostööd riigiga, kuid praktikas jäävad vallad sageli oma muredega üksi.
Ilma selge raamita jääb koorem tarbijale
Ilma konkreetselt sõnastatud poliitikaraamistikuta jäävadki kõik otsused tarbijate ja ühistute hooleks. Tarbja küla haldur nendib ausalt, et kuigi renoveerimine aitab energiat kokku hoida, ei muuda see midagi, kui võrgu hind ei muutu – iga talv tuleb ikkagi toime tulla kõrgete arvetega.
Energiakavadest pole kasu, kui need ei anna omavalitsustele ega tarbijatele selget teekaarti.
Mida peab riiklik arengukava selgelt ütlema?
Riiklik arengukava peab andma konkreetsed vastused järgmistele küsimustele:
- Kus säilib kaugküte ja millisel kujul?
- Kus minnakse üle lokaalküttele ja kuidas seda üleminekut toetatakse?
- Millised investeeringud on prioriteetsed (soojuspumbad, salvestid, taristu)?
- Milline on hinnapoliitika väikestes võrkudes?
- Kuidas tagatakse, et klient ei jääks monopoli meelevalda?
Lisaks tuleb selgelt sõnastada, kuidas muuta õiguslikku raamistikku ja milliste meetmetega neid tegevusi toetatakse. Sama oluline on kortermajade renoveerimise toetamine. Sotsiaaldemokraatide algatusel on maapiirkondadele nüüd olemas soodsamad ja paremad lahendused, mis on sealsete inimeste jaoks eluliselt vajalikud.
Kas ENMAK kirjeldab tulevikku või otsustab selle üle?
Praegune ENMAK-i versioon pigem kirjeldab võimalikku tulevikku, kui suunab ja otsustab selle üle. Eesti toasooja tulevik ei saa sõltuda üksnes renoveeritud majade elanike ettevõtlikkusest või mõne energiapakkuja kampaaniatest. See vajab selget poliitilist otsust ja ausat sõnumit, kuhu Eesti kütte- ja soojusmajandus liigub.
Soe tuba kui elutähtis teenus
Soe tuba ei ole luksus, vaid elutähtis teenus. Kui ENMAK tahab olla enam kui lihtsalt paberile pandud olukorra kirjeldus, peab see andma konkreetseid ja rakendatavaid lahendusi, mis jõuavad Tarbja, Märja, Libatse ja sadade teiste sarnaste kohtade inimesteni.
Praegu jääb paraku mulje, et “sooja õhku” oskame toota küll, kuid taskukohast toasooja ei suuda paljudele Eesti piirkondadele endiselt tagada.
