Trumpid laused, vähe tegusõnu, palju retoorilisi küsimusi, jutustuse asemel nimekirjad. Tundub tuttav? Võib‑olla mitte teadlikult, aga kuskil kuklas see juba istub. Sellist rütmi kuuleme ja loeme üha sagedamini igapäevaselt.
„ChatGPT“ ja tema sugulased justkui sihivad meie töökohti, kuid enne võivad nad võtta midagi muud. Meie väljendusviisi, kirjutamisstiili, harjumused. Kas oleme märganud, kui kiiresti me sellega harjume?
On üha selgem, et sünnib uus kõnepruugi dialekt. Steriilne, otse asjani, ilma inimlike komistamiste ja loomuliku kaoseta. Kes selle meile tõi? Jah, vestlusrobotid – ja meie ise muutume nende kajaks.
Uus robotite dialekt
See kõlab korrastatult ja mugavalt, seetõttu on väga lihtne sellesse langeda. Lühike, täpne, viisakas keel, palju abstraktseid omadussõnu, vähe elavat häält. Justkui lühendatud kasutusjuhend: selgitab kõike, aga ei tunne midagi.
Kas see on ainult uus stiilimoe suund? Või hoopis šabloon, mille võtame üle, sest see on kiire ja turvaline. Kord loeme, teine kord kordame, kolmandal korral kirjutame juba ise nii, nagu oleksime algoritmid.
Teadlased on märganud, et pärast „ChatGPT“ laia levikut hakkasid inimeste kõnes sagedamini ilmuma sõnad, mida eelistavad kasutada vestlusrobotid. Need sõnad on tavapärased teaduses või tehnikas, kuid igapäevases jutus olid nad varem haruldased. See ei ole veel viimane ja lõplik tõend, kuid see on tugev märk, et kontakt robotitega kujundab meie keelelist mälu. Me ei tsiteeri ainult genereeritud teksti, vaid hakkame ise mõtlema samas rütmis.
Kui inimene teeskleb robotit
Veebikogukonnad puutuvad juba kokku kummalise nähtusega. Mitte ainult avalikult tehisintellekti abil loodud tekstid, vaid ka inimeste postitused, mis on teadlikult või alateadlikult vormitud DI‑stiilis. Need kirjutised on äratuntavad tempo, moraliseeriva lõpu ja liiga sileda, ühtlase tooni järgi. Loed ja tunned, et midagi on poleeritud üle piiri – nagu oleks inimese hääl lastud läbi filtri.
Vestlusrobotitel ei ole vaistu tajuda, millal mõni sõna sobib ja millal see mõjub pompöösselt või võõralt. Neile on kultuurilised nüansid ähmased, varjundid peaaegu olematud, seetõttu kõlab nende keel igal pool ühtemoodi korrektne.
Inimestena me vahel kaldume kõrvale, eksime, ütleme midagi ebatäpselt ja parandame end siis. See on loomulik ja elus. Kõige murettekitavam on aga see, et kui meie räägime nagu DI, õpib DI omakorda meielt ning annab meile tagasi veelgi töödeldud keele. Nii jääbki õhku küsimus: mis kaob esimesena – töö või identiteet?
