Kuidas sporti muudavad andmed, mis asendavad üha sagedamini vaid intuatsiooni? Milliste väljakutsetega seisavad silmitsi Tour de France’i profid ja mida saavad neilt õppida harrastajad?
Maanteejalgratta meister Ramūnas Navardauskas on veendunud, et näitajate jälgimine on tänapäeval treeningute lahutamatu osa. See ei aita üksnes tulemusi parandada, vaid hoida ka tasakaalu koormuse ja puhkuse vahel.
Ramūnasega räägime sellest, milliseid andmeid ta ise enim jälgib, mida soovitab algajatele ning kuidas tehnoloogia aitab nii professionaalidel kui ka neil, kes on lihtsalt otsustanud rohkem liigelda ja liikuda.
Suured võidud ja väiksed, kuid olulised sammud
Te olete ainus leedulane, kes on võitnud etappe nii Tour de France’il kui ka Giro d’Italial. Millised on olulisemad õppetunnid nendest võistlustest?
Sellistel võistlustel startimine ja etapi võitmine oli mu unistuse täitumine, mille nimel ohverdasin aastaid rasket tööd. Selle aja jooksul kogesin kõike – päevi, mil jõud oli täiesti otsas ja tundus, et targem oleks alla anda, aga ka võite, mis andsid uut jõudu jätkamiseks.
Mõnikord olid need suured saavutused, nagu etapi võit, teinekord väiksemad, kuid mitte vähem tähtsad: meeskonda püsima jäämine, finišeerimine kõige raskematel võistlustel või lihtsalt iseenda ületamine. See hetk, mil ületasin finišijoone, tähendas mulle palju enamat kui medalit – see oli sisemine võit ja kinnitus, et kõik raskused ja igapäevane töö tasuvad end lõpuks ära.
Tippsportlase argipäev: rütm koormuse ja puhke vahel
Kuidas kajastusid need kogemused teie igapäevaelus? Milline nägi välja tüüpiline profisportlase päev hooaja ajal?
Oma päevakava planeerisin alati ette. Üks päev oli treening kergem: sõitsin näiteks kohvikusse, istusin, jõin kohvi ja tulin rahulikult tagasi, andes kehale võimaluse lõõgastuda. Järgmisel päeval vastupidi – läksin hommikul välja ja naasin alles kuue tunni pärast, täiesti väsinuna. Nii see rütm käibki: üks päev kergem, teine raskem ja siis kindlasti puhkus.
Kui tahad areneda ja paremaks saada, ei piisa ainult väsitamisest – tuleb lasta kehal ka taastuda.
Selles igapäevas ei jäänud isiklikuks ajaks peaaegu midagi – spordiga tegelesin pidevalt ja samal ajal õppisin Klaipėda ülikoolis. Mind vaevas alati veidi küsimus, mida hakkan tegema pärast sportlaskarjääri lõppu, sest sport pole igavene. Seepärast püüan nüüd kaotatut tasa teha: sõidan mootorrattaga, proovin veespordialasid ja muid hobisid, mille jaoks varem lihtsalt polnud aega.
Levinud müüdid jalgrattaspordi kohta
Millised stereotüübid või väärarusaamad jalgrattaspordi kohta üllatavad teid enim – nii sportlaste kui ka laiema avalikkuse seas?
Väga sageli kuulen väidet, et ilma keelatud vahenditeta pole võimalik võita. Selline sõnum eksitab nii noori sportlasi kui ka ühiskonda. Tuleb mõista, et jalgrattur ei võida ainult jalgadega, vaid ka peaga – oskusega planeerida, jõudu säästa ja õigel hetkel õigeid otsuseid teha.
Tour de France’i etapid on erakordselt rasked, kuid need on rasked kõigile. Seepärast peitub edu pigem strateegias, mitte lisavahendites: mõnel päeval säästad end, et viiendal või kuuendal oleks sul veel energiat. Kui sõidad targalt, on võimalik võita ka täiesti ilma „abita“.
On ka igapäevaseid müüte. Inimesed ei mõista tihti, millises tempos profid elavad – ükskord, kui sõitsin koos harrastajate grupiga, olid nad hämmastunud, et suutsime 40 kilomeetrit läbida vähem kui kahe tunniga. Meile tundus see täiesti tavaline. Sellised näited näitavad selgelt, kui erinev on vaatenurk väljastpoolt võrreldes sellega, mis professionaali jaoks on igapäevane normaalsus.
Tehnoloogia murrang spordis
Kuidas on tehnoloogia teie karjääri jooksul sporti muutnud?
Alguses olid treeningud väga lihtsad – treener ütles, millise intensiivsusega tuleb sõita kujuteldaval viiepalliskaalal. Viis tähendas maksimaalset pingutust, üks rahulikku kulgemist. Hiljem tulid pulsikellad, kuid need reageerisid viivitusega – pulss tõusis alles mõne minuti pärast, mistõttu see polnud kuigi täpne viis koormuse jälgimiseks.
Tõeline murrang toimus siis, kui tulid võimsusmõõturid. Need näitasid kohe, mitu vatti sa toodad, ja tänu sellele sai pingutust täpselt doseerida juba esimestest minutitest. Kui tead, et sinu töövõimeline tase on näiteks 350 vatti, sõidad selle järgi, sõltumata pulsist. Pulss tõuseb nagunii mõne sekundi jooksul, kuid sa ei ole end juba esimestel minutitel üle pannud. See muutis treeningud märksa tõhusamaks.
Tänapäeval on tehnoloogia arenenud veelgi kaugemale – kellad ja vööd mõõdavad lisaks pulsile ja võimsusele ka une kvaliteeti, väsimust ning prognoosivad enesetunnet. Arenemine on nii kiire, et vahel on raske kõige järjel püsida. Suurim muutus on aga see, et varem ainult profispordis olnud tööriistad on nüüd kättesaadavad igale harrastajale.
Milliseid andmeid profisportlane ise kõige rohkem jälgib?
Kui hakkasite kasutama nutikella, milliseid näitajaid jälgisite kõige tähelepanelikumalt?
Alguses keskendusin peamiselt kiirusele, läbitud kilomeetritele ja pulsile – pärast treeningut vaatasin, kui palju ma tegelikult väsisin. Hiljem tekkis vajadus jälgida ka rohkem näitajaid: võimsust ja pedaalimissagedust ehk seda, mitu ringi teeb jalg minutis.
Jalgrattaspordis on sisuliselt viis põhinäitajat, millele pilk alati langeb: kilomeetrid, pedaalimissagedus, kiirus, pulss ja võimsus. Koos annavad need täieliku ülevaate sportlase seisundist.
Tänapäeva nutikellad näitavad palju enamat – mitte ainult treeningu andmeid, vaid ka une kvaliteeti, väsimust ja isegi enesetunde prognoose. See aitab mõista oma keha palju laiemalt – mitte ainult spordi, vaid ka igapäevaelu kontekstis.
Mida peaksid jälgima alles alustavad harrastajad?
Mida soovitaksite algajatele, millistele näitajatele tasub esmajoones tähelepanu pöörata?
Harrastajatele on kõige olulisem, et kell näitaks täpseid koormusintensiivsuse tsoone ja hoiataks siis, kui piir saab ületatud. Väga kasulik on ka see, kui seade tuletab pikema treeningu ajal meelde, et on aeg süüa või juua – kui jätad selle liiga hilja peale, muutud kohe nõrgemaks, seega sellised signaalid aitavad tõesti.
Igapäevaelus teevad elu palju lihtsamaks ka kella teavitused ja kõnede näitamine. Tundub tühiasi, aga kui istud rattal, ei pea telefoni taskust otsima – näed kõike kohe ja saad kiiresti reageerida.
Nutikella roll spordis ja argipäevas
Kuidas hindate nutikellade rolli spordis ja igapäevaelus? Milliseid funktsioone väärtustate ise kõige enam?
Minu jaoks on need väga kasulikud, sest võimaldavad jälgida tähtsamaid näitajaid nii treeningu ajal kui ka pärast seda. Praegu kasutan ise Huawei Watch GT 6 mudelit – esmalt üllatas mind aku: isegi maksimaalse kasutuse juures peab see mitu päeva vastu ilma laadimiseta. Varem kasutatud kellad nii kaua ei kestnud.
Mulle meeldib ka juhtratas ehk „kroon“, millega saab kella juhtida – ei pea ekraani sõrmega määrima, kui käed on porised või märjad. Kerimisfunktsioon võimaldab menüüdes kiiresti liikuda ja ekraan jääb puhtaks. Hea on ka see, et kell on veekindel – oleme mitu korda tugeva vihma kätte jäänud, kuid see pole töökindlust üldse mõjutanud. Lisaks on kellal kuivatamisrežiim, mida ma varem kuskil näinud ei olnud – meie spordialal, kus niiskust on sageli palju, on see eriti praktiline.
Väga kõrgelt hindan ka võimalust näha reaalajas nn virtuaalset võimsust – andmeid, mis olid varem kättesaadavad vaid kallite võimsusmõõturite kaudu, aga on nüüd olemas igale harrastajale.
Veel üks suur pluss on teavitused. Sõites näen kohe, kas on tulnud sõnum või e-kiri, ja saan kiiresti reageerida. Ühel päeval käisin terveks päevaks trennis ilma telefonita ja mul ei jäänud millestki puudu – kellast täiesti piisas. Need võivad tunduda pisiasjadena, kuid sportlase jaoks on need väga olulised: säästavad aega, annavad kindlustunde ja lubavad keskenduda ainult sõidule.
Tänapäevane tehnoloogia annab igale harrastajale võimaluse treenida nagu professionaal – vaja on vaid soovi ja õigeid tööriistu.
