Viimasel ajal muutuvad petuskeemid üha keerukamaks ja ohtlikumaks ning üksnes inimeste valvsusest enam ei piisa. Kurjategijad ei leiuta mitte ainult uusi skeeme, vaid pöörduvad järjest sagedamini varasemate ohvrite poole, püüdes neilt veel kord raha välja meelitada.
Selline praktika levib üle kogu riigi, mistõttu on elanikel oluline mõista mitte ainult esmast pettust, vaid ka nn teise laine rünnakuid – olukordi, kus püütakse teenida juba tekkinud kahju arvelt.
Oluline on mõista, et petturid sihivad eelkõige inimeste emotsioone. Kui inimene on juba korra rahast ilma jäänud, kasutavad kurjategijad ära tema haavatavust, teadmatusest tulenevat segadust, meeleheidet ja soovi kaotatud säästud tagasi saada. Just need tunded on sageli põhjuseks, miks inimene satub lõksu teist või isegi kolmandat korda.
Kuigi võiks arvata, et juba kord petta saanud inimesed on edaspidi ettevaatlikumad, näitab praktika vastupidist. Eksperdid selgitavad, et petturid koguvad ohvri kohta süstemaatiliselt infot, analüüsivad seda ja kasutavad hiljem uue pettuse ülesehitamiseks. Seetõttu ei piisa ainult valvsusest – tuleb teada, kuidas sellised taktikad töötavad, milliseid ohumärke märgata ja kuidas end tegelikult kaitsta.
Sama ohver mitu korda: miks petturid tagasi tulevad?
Juhtumid näitavad, et kurjategijad püüavad üha sagedamini petta neid inimesi, kes on juba varem kahju kandnud. Kõige tavalisem on see pärast investeerimispettusi, kus lubatakse kiiret ja väga suurt tootlust. Kui inimene on raha kaotanud, võtavad mõne aja pärast temaga taas ühendust võõrad, kes väidavad, et on tema kadunud vahendid üles leidnud.
Sellistel puhkudel esinevad petturid advokaatide, uurijate või isegi rahvusvaheliste organisatsioonide esindajatena. Nad lubavad aidata kaotatud raha tagasi saada, väidavad, et uurimine on juba alanud, et nad on leidnud petturite kontod ning esitavad isegi võltsitud dokumente. Kannatanul on lihtne uskuda, sest kurjategijad teavad väga täpselt varasema pettuse detaile – millal investeeriti, kui suur oli summa, milliseid tehinguid tehti. See loob mulje, et tegemist on tõelise abiga.
Tegelikkuses kasutavad petturid lihtsalt varem kogutud andmeid, mille nad on kas ise välja meelitanud või saanud teistelt kurjategijatelt. Sellest saab järeldada, et ohvrite andmeid jagatakse ja müüakse petturite ringkondades aktiivselt edasi.
Kuidas toimivad korduvad petuskeemid?
Korduvad rünnakud toimuvad tavaliselt mitmes etapis. Esiteks helistatakse inimesele või võetakse temaga ühendust sotsiaalmeedias, tutvustades end spetsialistina, kes saab aidata kaotatud raha tagasi nõuda. Pakutakse tasuta abi, „nõustamist” või isegi „õigusdokumentide” koostamist. Alles hiljem selgub, et näiline abi polegi tasuta – hakatakse küsima tasu kohtukulude, lepingute vormistamise või „vajalike ülekannete” eest.
Selles faasis avaldatakse ohvrile väga tugevat emotsionaalset survet. Lubatakse kindlat tulemust, väidetakse, et inimene saab tagasi nii oma algse summa kui ka oletatava investeerimistulu. Selline surve mõjub eriti tugevalt neile, kes on juba kaotanud suure summa – psühholoogiliselt on väga raske loobuda lootusest vähemalt osa rahast tagasi saada.
Veelgi ohtlikum on see, et petturid võivad õhutada inimest pankurile või politseile valetama. Nad ütlevad täpselt, mida uurijatele öelda, kuidas varjata edasist suhtlust ja milliseid samme astuda, et ametiasutused „protsessile ette ei jääks”. Nii ei süveneta mitte ainult finantskahju, vaid muudetakse ka uurimine raskemaks.
Miks on kaotatud raha tagasi saamine peaaegu võimatu?
Kui inimene on ise oma käega kinnitanud maksed petturite kontodele, on võimalused raha tagasi saada väga väikesed. Enamik ülekandeid on hetkelised ja toimuvad sekunditega. Sageli jõuab raha juba edasi liikuda enne, kui kannatanu üldse taipab, et teda on petetud. Seepärast on ennetus oluliselt tõhusam kui katse hiljem kahjusid tagasi nõuda.
Pangad saavad peatada ainult need tehingud, mis pole veel välja läinud. Praktikas juhtub seda aga harva, sest petturid survestavad ohvreid tegutsema kiiresti ja läbimõtlematult. Seetõttu rõhutavad asjatundjad üksmeelselt: ainsad reaalsed abiallikad on politsei ja pank. Keegi võõras telefonis või sotsiaalmeedias ei saa teie raha „üles leida” ega tagasi tuua.
Kuidas end korduvate peturünnakute eest kaitsta?
Niipea kui inimene saab aru, et on sattunud pettuse ohvriks, tuleks teha mitu sammu. Kõigepealt vahetada paroolid – eriti need, mida kasutatakse e-posti kontodel, internetipangas ja muudel digiplatvormidel. Koos pangaga tasub hinnata, kas on vaja vahetada pangakaarte ja ligipääsukoode. Võimalusel on mõistlik vahetada ka telefoninumber ja e-posti aadress, et petturitel oleks raskem uuesti kontakti saada.
Kõige tähtsam reegel: mitte mingil juhul ei tohi suhelda võõrastega, kes lubavad aidata raha tagasi saada. Inimestel soovitatakse säilitada kriitiline mõtlemine, kontrollida infoallikaid, võtta aeg maha, olukord rahulikult läbi mõelda ja meenutada: kui pakkumine kõlab liiga hea, et olla tõsi, on see peaaegu alati pettus.
Kui tekib kas või vähimgi kahtlus, tuleb viivitamatult pöörduda oma panga ja politsei poole. Ainult need institutsioonid saavad pakkuda tegelikku abi. Võõrad, kes tutvustavad end spetsialistide või uurijatena, on sageli needsamad petturid, kes on juba kord kahju tekitanud ja üritavad nüüd olukorda teist korda enda kasuks ära kasutada.
