Mitteühinemisliikumine külma sõja järel: mida rahvusvaheline „kolmas tee“ praegu tähendab

Mitteühinemisliikumist on harjutud seostama külma sõja ajaga, kui paljud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika riigid ei soovinud valida USA ja Nõukogude Liidu vahel. Ent liikumine pole kadunud, vaid tegutseb endiselt ning otsib oma kohta kiiresti muutuvas suurriikide vastasseisus.

Et mõista tänapäevast rahvusvahelist poliitikat, tasub vaadata, miks sajad miljonid inimesed elavad riikides, mis kuuluvad just sellesse vabalt valitud kolmandasse partnerlusse. See ei ole nostalgiline ajalooprojekt, vaid üks raamistik, mille kaudu paljud valitsused püüavad oma huve kaitsta nii lääne kui ka suurte tõusvate võimude kõrval.

Mida mitteühinemisliikumine tähendab ja kust see alguse sai

Mitteühinemisliikumine tekkis 1950. ja 1960. aastatel, kui endised koloniaalriigid hakkasid iseseisvuma ja tahtsid vältida sõltuvust uutest suurvõimudest. Selle tuumikuks kujunes rühm riike, kes rõhutasid iseseisvust, suveräänsust ja soovi hoida distantsi sõjalistest liitudest.

Liikumist seostatakse sageli Bandungis peetud konverentsiga 1955. aastal, kus Aasia ja Aafrika juhid arutasid koostööd ilma, et nad oleksid sidunud end lääne või idablokiga. Järgnevatel kümnenditel kujunes sellest laiem poliitiline foorum, millel oli selge identiteet külma sõja kahepoolse vastasseisu taustal.

Külma sõja lõpp ja identiteedikriis

Pärast Nõukogude Liidu lagunemist 1990. aastate alguses jäi liikumine näiliselt ilma oma peamisest vastandusest. Kui kahe bloki vastasseis kadus, küsiti mitmes pealinnas, kas mitteühinemine on üldse veel vajalik või on tegemist ajast ja arust jäänukiga.

Mitmed riigid keskendusid sisemistele reformidele ja majanduse avamisele, suhtudes liikumisse pigem formaalse klubi kui aktiivse poliitilise tööriistana. Samal ajal suurenesid ootused, et globaalne vabakaubandus ja uued rahvusvahelised institutsioonid vähendavad vajadust eraldi kolmanda tee järele.

Uus suurriikide rivaalitsemine ja huvi taastumine

Viimastel aastatel on tähelepanu liikumise vastu taas kasvanud. Põhjus on lihtne: USA ja Hiina, aga ka teised suured regionaalsed võimud on üha selgemas konkurentsis ning väiksemad riigid otsivad võimalusi säilitada manööverdamisruumi.

Paljud mitteühinenud riigid rõhutavad, et nad ei taha olla lihtsalt „tasakaalustajad“ ühe või teise suurriigi vahel, vaid soovivad mitmekesistada majandussuhteid, julgeolekupartnereid ja diplomaatilisi seoseid. See aitab vältida olukorda, kus üks partner saab liigselt mõju kogu riigi poliitikale.

Peamised põhimõtted: suveräänsus, võrdsus ja areng

Mitteühinemisliikumisel ei ole ühtset programmi, mida kõik liikmed alati järjepanu järgiksid. Samas on aastakümnete jooksul kujunenud välja mõned korduvad põhimõtted, millele sageli viidatakse.

• Riikide suveräänne võrdsus ja territooriumi puutumatus
• Seaduslikust aluseta välise sekkumise, survemeetmete ja okupatsiooni vastasus
• Majandusliku arengu ja vaesuse vähendamise tähtsustamine
• Koloniaalpärandi ja rassilise diskrimineerimise hukkamõist
• Mitmepoolse diplomaatia ja ÜRO keskse rolli rõhutamine

Praktikas tähistab see sageli kriitilist suhtumist suurriikide sõjalistesse sekkumistesse ja sanktsioonidesse ning toetust läbirääkimistele ja poliitilistele lahendustele, isegi kui need on aeglased ja keerulised.

Kes on tänapäeva mitteühinenud ja kui ühtne see rühm on

Mitteühinemisliikumisel on tänapäeval suur hulk liikmeid erinevatest maailmajagudest. Sinna kuuluvad nii rahvarikkad Aasia riigid kui ka väiksemad saareriigid, rikkad naftarahvad ja väga vaesed arenguriigid. See muudab grupi iseloomult ja huvidelt väga mitmekesiseks.

Seetõttu ei saa liikumist pidada üheks blokiks, mis hääletaks rahvusvahelistes organisatsioonides alati ühtselt. Pigem toimib see võrgustikuna, mis võimaldab koordineerida seisukohti teatud teemadel, jagada kogemusi ja vajadusel moodustada ajutisi koalitsioone, näiteks kaubanduse, arengu või tervisekriiside aruteludel.

Seosed ÜRO, G77 ja teiste rahvusvaheliste foorumitega

Mitteühinemisliikumine ei asenda ÜROd ega teisi rahvusvahelisi organisatsioone, kuid selle liikmed kasutavad ÜROd olulise platvormina, kus ühiseid seisukohti kuuldavaks teha. Tihti kattub osaliselt liikmeskond ÜRO arenguriikide grupi G77 ja teiste piirkondlike ühendustega.

See mitmekordne kuuluvus annab riikidele võimaluse tegutseda eri „silmuste“ kaudu: kord rõhutatakse mitteühinemise põhimõtteid, kord arengukoostööd, kord piirkondlikku solidaarsust. Tulemuseks on keeruline, kuid paindlik diplomaatiline maastik, kus sama riik võib sõltuvalt küsimusest olla erinevates leerides.

Kus mitteühinemisliikumine on kõige nähtavam

Liikumise mõju paistab eelkõige silma nendel teemadel, kus kaalul on globaalse põhjapoolkera ja lõunapoolkera suhted. Näiteks arutelu arenguabi tingimuste, võlgade restruktureerimise, vaktsiinide kättesaadavuse või digitaalse lõhe vähendamise üle paneb paljud mitteühinenud riigid tegutsema ühisrindena.

Teine valdkond on rahu ja julgeolek. Mitmed liikmesriigid püüavad vahendajana pakkuda diplomaatilisi lahendusi konfliktidele, kuigi edu sõltub alati konkreetse olukorra keerukusest ja suurriikide tahtest kompromissideks.

Mida see kõik tähendab väikeriikidele ja Eestile

Kuigi Eesti ei kuulu mitteühinemisliikumisse ning on selgelt seotud nii Euroopa Liidu kui ka NATOga, on kasulik mõista, mida see foorum esindab. Seda enam, et paljud olulised kaubanduspartnerid, ränderiikide lähteriigid või regionaalsed mõjutajad on just mitteühinenud.

Praktilises poliitikas tähendab see vajadust arvestada, et paljud partnerid ei soovi end sõnastada „lääne liitlastena“, vaid rõhutavad strateegilist iseseisvust. Nendega suheldes tasub näha mitte ainult geopoliitilist rivaalitsemist, vaid ka pikaajalist püüdu vältida uue sõltuvuse tekkimist, olgu see siis majanduslik, tehnoloogiline või julgeolekualane.

Mitteühinemise tulevik: paindlikkus kui peamine väärtus

On ebatõenäoline, et mitteühinemisliikumine muutub ühtseks jõuks, mis kujundab üksinda globaalseid reegleid. Samas võib see ka edaspidi pakkuda raami riikidele, kes ei taha end täielikult siduda ühegi suurvõimu strateegiaga.

Muutuvas rahvusvahelises keskkonnas, kus tehnoloogia, julgeolekuriskid ja majanduslikud sõltuvused põimuvad, on manööverdamisruum paljudele valitsustele hinnaline ressurss. Mitteühinemine ei tähenda enam vaikset kõrval seismist, vaid sageli aktiivset katset mitmekesistada partnereid ja hoida lahti erinevad valikud.

Seetõttu on ka tulevikus mõistlik jälgida, mida arutatakse mitteühinenud riikide kohtumistel. Need ei anna küll täielikku vastust globaalpoliitika suundadele, kuid avaldavad tihti, millest mõtlevad need valitsused ja ühiskonnad, kes ei soovi, et nende nimel valikuid tehtaks üksnes suurriikide pealinnades.