Kosmosetehnoloogia on jõudnud uuele tasemele. Esimest korda ajaloos otsustas tehisintellektil põhinev satelliit täiesti iseseisvalt, kus ja millal teha teaduslik foto – ning kogu protsess toimus vähem kui 90 sekundiga, ilma igasuguse inimsekkumiseta. See sündmus tähistab olulist murdepunkti kosmosevaatluste arengus.
NASA uus lähenemine: „Dynamic Targeting“
NASA Jet Propulsion Laboratory (JPL) inseneride meeskond testis seda uuenduslikku tehnoloogiat, nimega „Dynamic Targeting“, veebruaris. Lahendus paigaldati väikesesse, kohvrisuurusesse satelliiti, mille on loonud ja mida juhib Briti idufirma Open Cosmos. Satelliidis töötab ka Dublinis tegutseva ettevõtte Ubotica loodud tehisintellekti protsessor.
Lihtne, kuid tõhus tööpõhimõte
Tehnoloogia tööloogika osutus mitte ainult efektiivseks, vaid ka üllatavalt lihtsaks. Satelliit kallutas end ettepoole, et teha esmane foto umbes 500 kilomeetrit oma orbiidist eespool asuvast alast. See eelvaade analüüsiti koheselt tehisintellekti abil.
Kui taevas oli pilvitu, tegi satelliit kõrge kvaliteediga pinnafoto. Kui piirkond oli pilves, jättis satelliit selle koha lihtsalt vahele ja säästis nii aega kui ka ressursse.
Tark pildistamine asemel mõttetutele kaadritele
Üks projekti juhtidest, JPL-i insener Ben Smith, rõhutab, et see tehnoloogia võimaldab jäädvustada ainult tõeliselt väärtuslikke vaateid ja vältida kasutuid, pilvede all peituvaid kaadreid. Nii suureneb oluliselt kasulike andmete osakaal, mis on teadusuuringute seisukohalt ülioluline.
Varem töötasid satelliidid pigem passiivselt – need salvestasid kõike, mis sattus vaatevälja, olenemata sellest, kas info oli kasulik või mitte. Kõik andmed saadeti Maale, kus teadlased pidid kulutama palju aega tohutute andmehulkade läbitöötamiseks, et leida nende seast tõeliselt väärtuslikku infot.
Reaalne abi äärmuslike nähtuste jälgimisel
Ubotica strateegiajuhi Brian Quinni sõnul aitab selline süsteem oluliselt kiiremini tuvastada näiteks metsapõlenguid, kahjulike vetikate õitsengut või isegi vulkaanipurskeid. See on oluline samm tõhusama ja operatiivsema looduslike ohtude jälgimise suunas.
JPL-i juhtivteadur Steve Chien lisab, et eesmärk on, et satelliidid ei piirduks ainult ümbritseva jäädvustamisega, vaid õpiksid aru saama sellest, mida nad näevad. Tehisintellekt peaks käituma sarnaselt inimesele – mõtestama nähtut ja reageerima vastavalt olukorrale.
Järgmine samm: pilvede ja soojuslike anomaaliate jaht
Järgnev katseetapp on tänasest lähenemisest vastupidine – süsteemi hakatakse õpetama mitte pilvi vältima, vaid neid sihipäraselt otsima. See võimaldab reaalajas jälgida torme, tsükloneid ja teisi ekstreemseid ilmastikunähtusi.
Lisaks arendatakse spetsiaalseid algoritme, mis suudavad tuvastada soojuslikke anomaaliaid, nagu näiteks metsapõlengud või vulkaaniline aktiivsus. Nii muutub satelliit mitte ainult „kaameraks kosmoses“, vaid ka nutikaks varajase hoiatuse süsteemiks.
NASA ei ole selle tehnoloogia arendamisel üksi. 2024. aasta augustis saatis Euroopa Kosmoseagentuur orbiidile satelliidi „Φsat-2“, mis kasutab samuti tehisintellekti Maa vaatlemiseks. Ka selle satelliidi on ehitanud Open Cosmos ning pardal töötab kuus erinevat AI-rakendust.
See pole esimene oluline ühine saavutus, mille on teinud Ubotica ja JPL. Juba 2021. aastal demonstreerisid nad tehisintellekti toimimist Rahvusvahelisel kosmosejaamal. 2022. aastal lasti orbiidile satelliit hüperspektraalkaameraga, mis suutis 2024. aasta juulis mõne minutiga tuvastada 142 laeva Araabia Ühendemiraatide Khor Fakkani sadamas, pildistades kokku umbes 1000 ruutkilomeetri suuruse ala.
Tulevikuvisioon: üks mõtlev satelliidivõrk
NASA planeerib juba märksa ambitsioonikamat projekti nimega „Federated Autonomous Measurement“. Selle eesmärk on luua süsteem, kus üks keskne satelliit töötleb infot ja annab teistele satelliitidele juhised, mida ja kus edasi jälgida.
Nii tekib omavahel suhtlev ja ühise süsteemina toimiv satelliidikonstellatsioon, mis käitub justkui üks organism – jagab ülesandeid, reageerib muutustele ja optimeerib oma töö reaalajas.
Targem, mitte lihtsalt rohkem andmeid
Värsked katsetused näitavad, et tulevikus ei ole Maa vaatlemine kosmosest enam pelgalt massilise andmekogumise küsimus. Satelliidid muutuvad iseseisvamaks ja arukamaks – selle asemel, et saata Maale terabaite juhuslikku infot, hakkavad nad filtreerima ning koguma vaid seda, mis on teaduse ja kriisihalduse seisukohalt tõeliselt oluline.
Paistab, et „kosmilise müra“ ajastu on jõudmas lõpule. Kosmos mitte ainult ei muutu kättesaadavamaks, vaid ka nutikamaks.
