See võib kõlada vastuoluliselt, kuid tänaseks pole see enam arvamus, vaid fakt. Statistika näitab, et Eesti keskmised palgad tõusevad – mõnel pool isegi kahekohalise protsendi võrra. Igapäevased vestlused köögilaua taga, poes või ühistranspordis jutustavad aga teistsugust lugu. Üha sagedamini imestatakse, kuidas on võimalik, et suurema palga juures raha kaob rahakotist kiiremini kui mullu. Palk on kasvanud, aga ostukorv on kahanenud.
See tunne ei teki tühja koha pealt. Asi pole vaid isiklikus oskamatuses raha planeerida või „nõrgas iseloomus“ – tegemist on laiema majandusliku nähtusega. Hinnatõus, muutunud teenuste loogika, inflatsioon, mis pole veel täielikult taandunud, samuti psühholoogilised tegurid – kõik see kokku tähendab, et raha väärtus on teistsugune kui mõned aastad tagasi.
Kui paar aastat tagasi võimaldas keskmine palk suhteliselt rahulikku kuud, siis nüüd tunnevad pinget juba ka need, kes teenivad näiliselt päris hästi. Kuhu meie raha tegelikult kaob, kui paberil tundub seda olevat rohkem?
Tõusvad numbrid kontol ei tähenda alati rohkem vabadust
Kui keskmine palk tõuseb, võiks ju eeldada, et elukvaliteet paraneb kiiresti. Tegelikkus on aga teine – palk kasvab tasapisi, samal ajal kui hinnad mõnes valdkonnas hüppavad korraga mitme astme võrra üles.
Juba ainuüksi toit on paari aastaga sedavõrd kallinenud, et ka tagasihoidlik poeskäik võib ületada kogu nädala eelarve, mis varem oli piisav kaheks.
Sarnane pilt avaneb teenuste puhul. Juuksur, autoteenindus, hambaarst, laste trennid ja huviringid – kõik on läinud kallimaks, ja sageli mitte mõne euro, vaid kümnete eurode võrra. Kui sissetulek kasvab näiteks 10%, kuid osa kulusid tõuseb 40%, on selge, mis rahakotis toimub.
Varjatud inflatsioon: me ei märkagi, kui kalliks kõik on läinud
Inflatsioon ei mõju ainult otse. See muudab ka seda, kuidas me raha tajume. Summad, mis varem oleksid tekitanud šoki, tunduvad nüüd „tavalised“. Psühholoogiliselt harjume hinnatõusuga ära, kuid meie tegelik ostujõud ei muutu paremaks.
Näiteks kui umbes poolteist aastat tagasi maksid lõunad kohvikus 7 eurot, siis nüüd on sama toit 9 eurot. Vahe tundub väike – kõigest paar eurot. Aga kui sööte väljas mitte kord kuus, vaid mitu korda nädalas, kujuneb sellest aasta lõikes juba mitmesaja euro suurune lisakulu.
Kulude struktuur on muutunud – tihti märkamatult
Teine oluline põhjus on kulude ümberjaotus. Järjest suurem osa rahast ei lähe enam otseselt toidule või esmatarbekaupadele, vaid teenustele, tehnoloogiale, tellimustele ja mobiilirakendustele. Tundub, et kuu jooksul ei kulutata rohkem kui varem, kuid tegelikult võetakse kontolt pidevalt maha väikesi summasid, mis kokku annavad sadade eurode suuruse kulu.
Lisaks on üürihinnad püsinud kõrgel, ning neil, kellel on kodulaen, on viimaste aastate hüppeliselt kasvanud intressid muutunud tõsiseks koormaks. Kui veel kolm aastat tagasi oli eluasemelaenu kuumakse 350 eurot, võib see täna olla 500 või rohkem. See pole priiskamine, vaid vältimatu kulu.
Tarbijaharjumus on muutunud: maksame üha rohkem mugavuse eest
Osa rahast ei lähegi sellele, mida päriselt vaja on, vaid sellele, mis on mugav. Kojuvedu, kiirem transport, veebipoodides ostlemine, tellimused ja liikmelisused, mida unustame lõpetada – need kõik näitavad, kuidas kulud nihkuvad mugavuse suunas.
See ei tähenda, et käitume valesti – see on lihtsalt tänapäevane eluviis. Küll aga tasub mõista, et mugavusel on hind, mis võib mõnikord ületada terve mõistuse piiri.
Isegi igapäevased harjumused – näiteks sagedased sõidud autojagamise teenustega – tunduvad üksikult vaadates tühised, kuid kuu lõikes moodustavad need olulise rea kulutuste tabelis.
Psühholoogiline surve „paremini elada“ on nähtamatu kulude mootor
Isegi kui palgad kasvavad, tunnevad paljud, et ei jõua järele. Miks? Sest ümbrus surub ette teistsuguse tempo. Sotsiaalmeedias, reklaamides ja igapäevastes vestlustes räägitakse üha enam sellest, mida „peaks“ omama – kvaliteetsemat toitu, paremat puhkust, uuemaid asju, stiilsemaid riideid.
Näiteks muutub isegi lapse koolikott või hambapasta mitte lihtsalt ostuks, vaid justkui investeeringuks tulevikku. See kõik mõjutab meid. Keegi ei taha maha jääda ja niipea, kui sissetulek pisut suureneb, suunatakse raha mitte turvalisuse kasvatamisse, vaid tavapärase tarbimisnormi täitmisesse. See pole nõrkus, vaid süsteem, mida me ühiselt üleval hoiame.
Mida teha, et sissetulek taas „kaaluks“ midagi?
Alustada tuleks teadlikkusest. Oluline pole ainult see, kui palju teenime, vaid kuhu raha kaob. Mitte otsida süüdlast hinnatõusu näol, vaid küsida: mida saan ma ise oma otsustes muuta?
Tasub vähemalt kord kuus võtta aeg, et oma kulusid analüüsida. Mitte ainult summasid vaadata, vaid hinnata, kas need väljendavad tegelikke prioriteete. Võib-olla ostame midagi lihtsalt harjumusest, ehkki seda enam ei vajagi.
Samuti võib olla aeg vahetada teenusepakkujaid, vaadata üle kõik oma tellimused, otsida odavamaid, kuid toimivaid alternatiive või leida teistsugune viis sama tulemuse saavutamiseks. Ja lõpuks – oluline pole ainult kokkuhoid, vaid ka püüdlus sissetulekut suurendada, isegi kui see nõuab lisapingutust või kõrvaltegevust.
Pelgalt kulude piiramine ei lahenda sügavamat probleemi – seda, et ostujõud väheneb isegi siis, kui numbrid kontol suurenevad. Alles siis, kui näeme tervikpilti, saame rahale selle tegeliku väärtuse tagasi anda. Ja kui palgad kasvavadki aeglaselt, ei pea subjektiivne elukvaliteet tingimata langema.
