Igapäevaelu vaatlus näitab üht lihtsat tõsiasja – sularahaautomaadid ei tundu täna enam sugugi nii hädavajalikud kui kunagi varem. Üha rohkem inimesi harjub kasutama nutirakendusi, maksekaarte või isegi nutikellasid ning sularaha kasutamine muutub järjest harvemaks.
Kas sularahaautomaatide ajastu on lõppemas?
Ometi tekitab see olukord ka olulisemaid küsimusi: kas sularahaautomaatide ajastu on tõesti läbi saamas? Kas neist võib tõesti saada sama haruldane nähtus nagu tänapäeva postkastid, mida linnades nähakse pigem arhitektuurse mälestise kui reaalselt kasutatava objektina?
Suurtes linnades elavatel inimestel on sularahaautomaadid küll endiselt olemas, kuid isegi seal on nende võrk märgatavalt hõrenemas. Väiksemates linnades ja külades on olukord veelgi nukram – inimesed peavad sageli sõitma kümneid kilomeetreid, et jõuda lähima sularaha võtukohani.
Sellised arengud toovad kaasa olulisi muutusi nii inimeste igapäevastes harjumustes kui ka finantsteenuste turvalisuse ja kättesaadavuse seisukohalt. Arutelu sularahaautomaatide vajalikkuse üle ei ole vaid küsimus tehnoloogiast või moodsatest makselahendustest.
See puudutab ka sotsiaalset õiglust, geograafilist kättesaadavust ning eakamate inimeste võimalust jääda täisväärtuslikuks osalejaks majandussüsteemis. Järgnevalt lähemalt sellest, kuhu suunas oleme teel ja mis võiks asendada vana, tuttavat sularahaautomaati.
Sularahaautomaatide vähenemise põhjused
Peamine põhjus, miks sularahaautomaatide võrk kahaneb, on muutunud kliendikäitumine. Enamik inimesi eelistab viipemakseid, mobiilipangandust ja digirahakotte. See on mitte ainult kiirem, vaid sageli ka turvalisem. Pangad näevad, et füüsilise sularaha vajadus väheneb, mistõttu ei ole enam majanduslikult otstarbekas investeerida automaatide hooldusse, turvasse ja sularahakassettide täitmise logistikasse.
Olulist rolli mängib ka sularaha väljavõtu limiitide vähenemine ning see, et aina vähem tehinguid tehakse sularahas. Mõnes riigis, näiteks Rootsis või Norras, moodustab sularaha juba vaid väga väikese osa kõigist makseoperatsioonidest.
Leedus on see osakaal küll veel märksa suurem, kuid suund on selge – üha rohkem teenusepakkujaid ei pakugi enam võimalust sularahas tasuda.
Sotsiaalne kihistumine ja piirkondlik ebavõrdsus
Kui tehnoloogilised muutused rõõmustavad suuremate linnade elanikke, siis maapiirkondades võivad need osutuda ebameeldivaks proovikiviks. Väiksemate linnade ja külade elanikele, eriti eakatele, kellel puudub nutitelefon või oskus kasutada e-pangandust, ei ole sularahaautomaatide kadumine pelgalt ebamugavus, vaid sotsiaalse tõrjutuse märk.
Pensionid, toetused ja ka paljud igapäevased väiksemad kulutused aetakse endiselt sageli sularahas. Kui lähim automaat on kümnete kilomeetrite kaugusel, tekib küsimus: kas selline süsteem on tõesti kõigile võrdselt kättesaadav?
Pangad on hakanud küll kasutusele võtma mobiilseid sularahaautomaate või teevad koostööd postkontorite võrgustikuga, kuid need lahendused ei ole veel laialdaselt levinud.
Alternatiivide otsing
Täiesti ilma sularahata hakkama ei saa aga veel keegi. Seetõttu on asutud otsima vahepealseid lahendusi – mõned kaubanduskeskused, apteegid ja postkontorid pakuvad võimalust võtta ostu eest kaardiga tasudes kassast sularaha. Kuigi see leevendab probleemi, ei asenda see siiski täisfunktsionaalset sularahaautomaati, mis on kättesaadav ööpäevaringselt ja võimaldab teha mitmesuguseid tehinguid.
Teisalt on näha ka positiivseid arenguid. Riigid, mis liiguvad aktiivselt digiteenuste suunas, investeerivad alternatiivsetesse sularaha väljastamise lahendustesse – alates väikestest ja kergesti teisaldatavatest automaatidest kuni koostööni kohalike ettevõtetega. Nii tekib võimalus sularaha kätte saada ka kaugemates piirkondades, samas on see pankadele odavam viis tagada teenuse kättesaadavus.
Kas sularahaautomaadid kaovad täielikult?
Kas sularahaautomaatide tulevik on sama nagu postkastidel? Võimalik. Kuid see ei tähenda, et need täielikult kaoksid. Tõenäoliselt muutuvad automaadid nišiteenuseks – mõeldud kindlatele kasutajagruppidele või koondunud suurtesse sõlmpunktidesse: jaamadesse, haiglatesse, kaubanduskeskustesse.
Juba praegu taanduvad sularahaautomaadid „tagaridadesse” – iga nurga pealt mõnedesse strateegiliselt valitud asukohtadesse. Samas, kuni osa elanikkonnast kasutab sularahaautomaate oma põhiviisina raha kättesaamiseks, ei ole võimalik neist täielikult loobuda. See oleks mitte ainult riskantne, vaid ka sotsiaalselt vastutustundetu.
Tuleviku stsenaarium – hübriidsüsteem?
Lähitulevikus võib välja kujuneda kaheosaline süsteem: linnades toetutakse peaaegu täielikult digitaalsetele makselahendustele, samal ajal kui maapiirkondades säilib selge vajadus sularahaautomaatide ja muude sularahaliste lahenduste järele. On võimalik, et sularahaautomaate jääb aja jooksul vähemaks, kuid täielikult nad ei kao – nagu ei kao ka raamatukogud.
Üks põhimõte jääb aga muutumatuks: raha – sõltumata selle vormist – peab olema kõigile kättesaadav. Kui sularaha püsib endiselt oluliseks osaks rahasüsteemist, siis on ka sularahaautomaatidel veel kaua oluline ja asendamatu roll.
