Pere mängupäev pargis ja koduhoovis: värske õhk, liikumine ja koosolemine ilma suure kuluta

Perega ühine vaba päev kipub tihti kuluma kaubanduskeskustele, ekraanidele ja kiirustamisele. Samas võib väga vähese raha ja planeerimisega luua midagi, mis jääb meelde nii lastele kui täiskasvanutele: mängupäeva õues.

Mängupäev ei tähenda tingimata korraldatud spordivõistlust. Pigem on see rahulik, ent liikumist ja koostegutsemist täis aeg pargis või koduhoovis, kus igal vanusel on oma koht ja tempo.

Miks just mängupäev õues tasub end ära

Värske õhk ja kerge füüsiline koormus aitavad pea mõtetest puhtaks saada, parandavad und ja tuju. See on kasulik nii lastele, kes vajavad liikumist, kui ka täiskasvanutele, kes veedavad suure osa päevast istudes.

Ühised mängud pakuvad loomuliku võimaluse omavahel rääkida, nalja teha ja koostööd harjutada. Sageli tekivad hea vestlus ja usaldus just siis, kui keegi ei sunni laua taha istuma, vaid saab kõndides, visates või joostes üksteise kõrval olla.

Lihtsad vahendid, mis teevad päevast mängupäeva

<pÕnnestunud mängupäev ei vaja erivarustust. Piisab mõnest põhilisest esemest, mida on kodus nagunii olemas: pall, hüppenöör, kriidid, väike kõlar või taskuraadio, pleed, joogipudelid.

Kes soovib, võib aegamööda koguda eraldi „väljamängude koti“, kuhu kuuluvad näiteks frisbee, paar lihtsat viskemängu, väiksemad koonused või märgid rajaks ning vihik pliiatsiga tulemuste või ideede ülesmärkimiseks.

Mängud, mis sobivad eri vanuses osalejatele

Pere on harva üheliikmeline vanusegrupp. Selle asemel et proovida kõigile korraga ühte ja sama mängu peale suruda, tasub valida mitmetasemelisi tegevusi, kus igaüks leiab endale koha.

• Klassikalised jooksu- ja püüdmismängud:kull, „lumi ja päike“, värvijooks. Väiksemad jooksevad, suuremad võivad võtta endale kohtuniku või „takistuse“ rolli.
• Viske- ja täpsusmängud:frisbee, pesukorvi visatud pallid, plastpudelitest „keegli“ rada. Lapsed saavad visata, vanavanemad võivad olla punktiarvestajad või nõuandjad.
• Rahulikud osavusmängud:kummikeks, hüppenöör, kivikestega sihtmängud. Need sobivad neile, kes ei taha või ei saa joosta, aga soovivad ikkagi aktiivselt osaleda.

Mugav ajakava: mitte liiga pikk, mitte liiga lühike

Mängupäev ei pea kestma terve päeva. Eriti kui peres on väiksemaid lapsi või vanemaid inimesi, võib sobiv kestus olla umbes kaks kuni kolm tundi koos väikese söögipausiga.

Hea on mõelda lihtsast struktuurist: alguses soojendusmängud, keskel pisut aktiivsemad tegevused ja lõpus midagi rahulikumat, näiteks ühine jalutuskäik või venitus ja jutuajamine. Nii jõuab igaüks „kohale“ ja saab päeva ilusti lõpetada.

Söök ja jook: praktiline, mitte peen

Energia hoidmiseks piisab väga lihtsast menüüst: vesi, puuviljad, võileivad, pähklid või köögiviljatükid. Oluline on, et toit oleks kergesti jagatav, ei vajaks keerukat serveerimist ega jätaks parki prügi.

Kui mängupäev toimub koduhoovis, võib lõpus teha väikse ühise snäkihetke, kus iga pereliige toob lauale midagi, mille ta ise valmis pani. See tekitab osalustunde ja annab lastele võimaluse oma panust uhkusega näidata.

Ideed väikese ja suurema eelarvega peredele

Väikese eelarvega võib jääda täielikult oma koduümbruse juurde: maja hoov, lähedal asuv park või kooli staadion. Vahenditeks sobivad kõik, mis juba olemas: vanad pallid, plastpudelid, kriidid, kodused pleedid.

Suurema eelarve korral võib mängupäeva siduda lühikese väljasõiduga, näiteks mõne uue mänguväljaku, matkaraja või ranna külastusega. Võib laenutada ka jalgrattaid või tõukerattaid ning ehitada päev ümber sõiduga seotud mängudele.

Mida teha, kui keegi ei taha mängida

Igas peres on keegi, kes ütleb, et mängud teda ei huvita. Sundimine tekitab trotsi, seega tasub pakkuda rahulikumaid rolle: fotograaf, muusika valija, tulemuste kirja panija või järgmise mängu välja mõtleja.

Oluline on rõhutada, et mängupäeva eesmärk ei ole võitmine, vaid koosolemine. Kui keegi tahab vahepeal lihtsalt pingil istuda ja teisi vaadata, on seegi täiesti osa päevast, mitte läbikukkumine.

Väikesed rituaalid, mis muudavad mängupäeva eriliseks

Et mängupäev muutuks oodatud traditsiooniks, aitab mitteametlik rituaal. See võib olla ühine „stardihüüd“, igakordne perefoto esimese mängu eel või kindel laul, mida alguses korra koos kuulatakse.

Samuti võib iga kord valida „päeva kapteni“, kes aitab mänge valida, loeb reeglid ette ja jälgib, et kõik saaksid võimaluse kaasa rääkida. Kapteni rolli võib jagada lastele ja täiskasvanutele kordamööda.

Kui ilm ei pea: plaan B samas vaimus

Ka kõige paremini plaanitud päev võib sattuda vihma kätte. Hea on juba ette mõelda paarist tegevusest, mida saab teha sarnases koostegemise vaimus toas: liikumismänge väiksemas ruumis, paberile joonistatud „rajasid“, näiteks paberkeeglit või koduseid mälumänguvoorusid.

Nii ei sõltu pere mängupäeva traditsioon ainult ilmast. Oluline on hoiak, et see aeg on broneeritud üksteisele ja liikumisele, isegi kui see tähendab seekord elutoas üle padjahunnikute „jooksuraja“ tegemist.