Pilve jooksev Windows ja teised süsteemid: mis on virtuaalne arvuti ja millal seda kasutada

Virtuaalne arvuti kõlab paljudele kui midagi ainult IT-spetsialistidele, kuid viimastel aastatel on see tasapisi kolinud ka tavakasutaja tööriistakasti. Tegemist ei ole erilise riistvaraga, vaid tarkvaralise nipiga, mis lubab sama füüsilist arvutit kasutada mitme eraldi „masinana“.

See avab huvitavaid võimalusi: näiteks saab proovida uusimat operatsioonisüsteemi oma põhikeskkonda rikkumata, hoida töö ja isiklikud failid rangelt lahus või käivitada vanemaid rakendusi, mis muidu enam ei tööta. Allpool vaatame selgelt ja ilma liigse tehnilise žargoonita, mida virtuaalne arvuti tähendab ja millal sellest päriselt kasu on.

Mis on virtuaalne arvuti kõige lihtsamas sõnastuses

Virtuaalne arvuti on tarkvaraline „kast“, mis käitub nagu eraldi arvuti, kuid töötab sinu olemasoleva arvuti sees. Selle asemel et osta mitu seadet, saab ühes masinas käivitada mitu operatsioonisüsteemi korraga või vaheldumisi.

Virtuaalse arvuti loomiseks kasutatakse spetsiaalset programmi, mida sageli nimetatakse virtuaalmasina halduriks või hüperviisoriks. Levinumad näited on „VirtualBox“, „VMware Workstation Player“ ja „Microsoft Hyper-V“. Nende abil saab paigaldada näiteks eraldi Windowsi, Linuxi või mõne muu süsteemi justkui iseseisvasse liivakasti.

Milleks seda üldse vaja on: peamised kasutusjuhtumid

Esimene ja ilmselt levinum põhjus on turvaline katsetamine. Uut tarkvara saab proovida virtuaalses arvutis, ilma et riskiksid oma põhisüsteemi kokku jooksutamise või pahavaraga nakatamisega. Kui midagi läheb viltu, saab virtuaalse masina lihtsalt kustutada või taastada varasemast seisust.

Teine suur põhjus on ühilduvus. Mõni oluline, kuid vanem programm võib töötada ainult kindla Windowsi versiooniga või vastupidi, ainult Linuxis. Virtuaalse arvuti abil saab vajalikku keskkonda hoida kõrval, isegi kui sinu põhisüsteem on täiesti teistsugune.

Kolmandaks kasutatakse virtuaalseid masinaid töö ja isikliku elu eraldamiseks. Eraldi virtuaalne arvuti tööasjade jaoks aitab hoida dokumente ja sätteid lahus ning vähendab riski, et isiklikud failid satuvad ekslikult töökeskkonda või vastupidi.

Virtuaalse arvuti ja pilveteenuse erinevus

Virtuaalne arvuti võib töötada nii sinu oma seadmes kui ka pilves. Kui kasutad pilveteenuse pakkujat, rendid tegelikult ligipääsu kusagil andmekeskuses jooksvatele virtuaalsetele masinatele. Sarnaselt tavalisele virtuaalmasinale on ka see lihtsalt tarkvaraline „arvuti“, kuid füüsiline riistvara ei asu sinu kodus või kontoris.

Pilvepõhine virtuaalne arvuti sobib eriti juhul, kui vajad ajutiselt võimsamat masinat, ei taha ise riistvara hallata või pead tegema koostööd tiimiga, kellel on vaja juurdepääsu samale keskkonnale. Samas tähendab see pidevat internetiühenduse vajadust ning erinevaid teenustasusid.

Millal virtuaalmasin on hea lahendus ja millal mitte

Virtuaalne arvuti on hea mõte, kui sul on üks või mitu järgmistest vajadustest: soovid õppida uut operatsioonisüsteemi, testida tarkvara ohutult, kasutada kindlat tööks vajalikku keskkonda või hoida eri projekte üksteisest rangelt eraldi. Ka arendajad kasutavad virtuaalseid masinaid tihti, et jäljendada klientide süsteeme.

Kui sinu arvuti on aga juba niigi jõudluspiiril või kasutad seda peamiselt lihtsateks toiminguteks, ei pruugi virtuaalne masin anda märgatavat lisaväärtust. Samuti ei ole see sobiv lahendus väga nõudlikele mängudele ja 3D-graafikale, sest virtuaalne kiht lisab paratamatult veidi lisakoormust ja viivitust.

Põhilised eeldused: mälu, ketas ja protsessor

Virtuaalmasin ei tule tühjast kohast, see võtab osa sinu arvuti ressurssidest. Kõige olulisem on muutmälu. Kui sinu põhimasinal on näiteks 8 gigabaiti mälu, ning annad virtuaalsele arvutile 4 gigabaiti, siis jagavad mõlemad seda sama füüsilist mälu. Mida rohkem virtuaalmasinaid ja mida suurema mälumahuga, seda nõudlikum on koormus.

Samamoodi kulub kettaruumi. Iga virtuaalne arvuti on üks suur fail, kuhu paigutuvad operatsioonisüsteem ja programmid. Isegi üsna tagasihoidlik Windowsi või Linuxi virtuaalmasin võib võtta kümneid gigabaite, seega enne paigaldamist tasub kontrollida, kui palju vaba ruumi sul tegelikult on.

Protsessori koormus sõltub sellest, mida virtuaalmasinas teed. Kontoritöö ja veebisirvimine ei suru tavaliselt protsessorit punasesse, kuid mitme virtuaalmasina paralleelne käitamine või ressursinõudlikud rakendused võivad arvuti oluliselt aeglasemaks muuta.

Millest alustada: lihtne tee virtuaalse arvutini

Esimene samm on valida virtuaalmasina tarkvara. Paljudele kodukasutajatele piisab täiesti sellistest tasuta lahendustest nagu „VirtualBox“ või „VMware Workstation Player“. Mõnedes Windowsi versioonides on olemas ka „Hyper-V“, mis tuleb lihtsalt seadistustes sisse lülitada.

Teine samm on operatsioonisüsteemi paigaldusfaili hankimine. See on tavaliselt ISO-fail, mis meenutab virtuaalset plaadipilti. Windowsi, Linuxi ja teiste süsteemide ametlikelt kodulehtedelt saab need üldjuhul alla laadida, seejärel tuleb virtuaalmasina loomise viisardis valida see fail kui paigaldusallikas.

Kolmandal sammul määrad, kui palju mälu ja kettaruumi uus virtuaalne arvuti endale saab. Esimest korda tasub olla pigem tagasihoidlik ja jätta piisav varu, et põhisüsteem ei muutuks aeglaseks. Kui hiljem selgub, et ressursse on vähe, saab seadeid tavaliselt veidi kohendada.

Turvalisus ja privaatsus: millest teadlik olla

Virtuaalne arvuti annab lisakaitsekihi, kuid ei ole imerohi. Pahavara, mis tegutseb ainult virtuaalmasina sees, ei pruugi küll otse sinu põhiarvutini jõuda, kuid failide ühiskasutus ja lõikepuhvri sünkroonimine võivad luua ootamatuid ülekandekanaleid. Seetõttu tasub virtuaalmasinas hoida samasuguseid turvaharjumusi nagu päris arvutis.

Privaatsuse mõttes võib virtuaalne masin aidata eraldada eri rolle, näiteks töö ja isikliku sirvimise. Samas ei muuda see sind nähtamatuks. Veebilehed ja teenused näevad virtuaalmasinast ligipääsu pigem tavalise arvutina, seega kehtivad endiselt samad jälgimismehhanismid, küpsised ja muud võtted.

Virtuaalsed arvutid ja tehisintellekt: mida oodata lähiaastatel

Tehisintellekti areng muudab virtuaalsete masinate haldamise samm-sammult mugavamaks. Juba praegu pakuvad mitmed pilveteenused võimalust lasta süsteemil automaatselt valida sobivad ressursid, optimeerida jõudlust ja jälgida koormust, nii et kasutaja ei pea iga pisiasja käsitsi seadistama.

Tõenäoliselt kasvab ka nn ühekordsete virtuaalsete töölaudade populaarsus. Kujutlus on lihtne: avad brauseri, logid teenusesse sisse ja saad hetkega ajutise „arvuti“, milles teha lühiajalist tööd. Pärast sulgemist keskkond kustutatakse ja sinu põhiarvuti jääb puhtaks. See lähenemine sobib hästi just neile, kes tahavad aeg-ajalt teha midagi tehnilisemat, kuid ei soovi oma igapäevast seadet ümber seadistada.

Virtuaalne arvuti ei ole ainult kitsa ringi mänguasi. Kui mõista põhimõtet, millal see abiks on ja millal mitte, saab sellest paindlik ja turvaline tööriist, mis pikendab olemasoleva riistvara eluiga ning annab sinu digielule rohkem selgust ja korda.