Kujutle hommikut, mil kohviautomaadi juures pole enam võimalik maksta müntide või paberrahaga. Ka taskus hoitud viieeurone varuraha kaotab igasuguse mõtte. Selline olukord ei ole enam sugugi ulme – sularaha osakaal väheneb ning aina rohkem rahalisi toiminguid liigub tehnoloogiliste lahenduste kätte.
Jutt täielikust üleminekust digitaalsele maksmisele on ringelnud juba mõnda aega, kuid üha sagedamini nähakse ka konkreetseid samme – alates kaupmeeste otsustest sularaha mitte vastu võtta kuni riiklike algatusteni luua keskpanga digiraha.
Kõik need muutused sunnivad küsima: kas jäämegi täielikult sõltuma tehnoloogiast? Tõsi on see, et sularahast loobumisel on nii tuliseid toetajaid kui ka kriitikuid. Mõne jaoks tähendab see mugavuse tippu, teistes tekitab see ärevust seoses kontrolli, privaatsuse ja kriisiolukordades haavatavusega.
Mis tegelikult ootab ees meie finantsharjumusi?
Kuidas maailm liigub kiires tempos digimaksete poole?
Peamine põhjus, miks paljud riigid tasapisi sularahast loobuvad, on lihtne – tõhusus. Digitaalsed maksed säästavad aega, vähendavad halduskulusid ning pakuvad mugavust nii tarbijatele kui ka ettevõtetele.
Lisame siia juurde soovi võidelda varimajanduse vastu ning saame tugeva ajendi rahaasjad elektroonilisse keskkonda viia. Rootsi ja Norra on selle tee peal olnud juba aastaid. Rootsis toimub ligikaudu 95% maksetest sularahavabalt.
Sarnane suundumus on nähtav ka Eestis. Isegi väiksemates asulates kasutab enamik inimesi mobiilseid rahakotte või pangakaarte ning digitaalsed lahendused on muutunud igapäevaelu loomulikuks osaks.
Kas sularahast saab üldse täielikult loobuda?
Kuigi tehnoloogia entusiastid kinnitavad, et füüsilise raha kadumine ei ole probleem, näitab praktika, et asi pole nii mustvalge. Üks suurimaid ohte on süsteemide tõrkumine. Piisab mõnest tunnist ilma elektri või internetita ning digimajandus lakkab toimimast. Sellistes olukordades muutub sularaha kui päästerõngaks.
Oluline on ka sotsiaalse õigusemõistmise aspekt. Kõigil ei ole võrdset ligipääsu nutiseadmetele või internetile. Vanemaealised, madalama sissetulekuga inimesed või maapiirkondade elanikud võivad jääda kõrvale, kui neile ei pakuta alternatiivset viisi maksta või raha kätte saada.
Lisaks ei kao kuhugi privaatsuse küsimus. Digitaalsed maksed jätavad endast maha selge jälje – kes, millal ja kus mida ostis. Mõned eksperdid räägivad juba praegu nn sotsiaalsest krediidisüsteemist ja täieliku kontrolli ohust, kui raha taandub üksnes digitaalseks andmevooguks.
Tehnoloogia: abimees või lõks?
Tehnoloogiline areng on kahtlemata muutnud elu lihtsamaks, kuid toonud kaasa ka uusi ohte. Digisõltuvus võib ohustada nii inimeste privaatsust kui ka riiklikku julgeolekut.
Digitaalsed maksesüsteemid on potentsiaalne sihtmärk küberrünnakutele. Pole keeruline ette kujutada, mis juhtuks, kui suure osa riigi pangandussüsteemist halvaks laiaulatuslik rünne.
Samas on tehnoloogial ka selge positiivne külg. Krüptorahade aluseks olevad lahendused, plokiahelatehnoloogia ning digitaalse identiteedi tööriistad loovad võimaluse täiesti uueks usaldustasemeks finantsmaailmas. Ent see on alles algus, ning pikaajalised mõjud on veel ähmased ja ebaselged.
Kas tasakaalu on võimalik leida?
Tulevik ilma sularahata on täiesti reaalne võimalus, kuid mitte tingimata ainuvõimalik. Tõenäolisem on, et pikemas plaanis kujuneb välja hübriidne mudel, kus kõrvuti eksisteerivad nii digitaalsed kui ka füüsilised rahavormid. Selline süsteem tagab ühtaegu mugavuse ja vastupidavuse häiretele.
Kõige olulisem on mitte unustada inimfaktorit. Tehnoloogia on tööriist, mitte eesmärk omaette. Kui seda kasutatakse läbipaistvalt ja vastutustundlikult, saab see aidata luua kaasavamat ja turvalisemat majandust. Vastupidisel juhul võib meid oodata maailm, kus iga liigutus on salvestatud, hinnatud ja potentsiaalselt kontrollitav.
