Jõulud ja šokolaad käivad käsikäes – läikivad jõulufiguurid, peened trühvlid, advendikalendrid ja kingikomplektid, mis igal aastal meie ostukärud täidavad. Kuid 2025. aasta talv ei too šokolaaditurule üksnes pidulikku hõngu, vaid ka ärevust. Hinnad tõusevad, kakaost on suurem puudus kui eales varem ning magusatööstuse suurtegijad kaaluvad sammu, mis veel mõnikümmend aastat tagasi kõlaks puhta provokatsioonina: toota šokolaadi ilma kakaota. Päevalilleseemned? Laboris kasvatatud rakud? Nägemused, mis on juba muutumas reaalsuseks. Miks tööstus sellise pöörde ette võtab ja kas see tähendab, et traditsioonilise šokolaadi ajastu hakkab läbi saama?
Kakaokriis murendab jõulutradiitsioone
Jõuluaeg on šokolaaditootjate aasta kõrghetk. Ent tänavu on seda “kuldset aega” napp – täpsemalt, napib pruune lõhnavaid ube, millest šokolaad sünnib. Maailmas on kakao nõudlus taas pakkumisest ees ning turul valitsev närvilisus on kestnud juba mitu aastat. Põhjused on globaalsed, kuid arusaadavad: Lääne-Aafrikas, kus asuvad peamised kakaokasvatajad – Côte d’Ivoire ja Ghana –, muutub kliima järjest ettearvamatumaks ja vaenulikumaks. Vihm tuleb valel ajal, põuad hävitavad saake, haigused kurnavad istandusi. Tulemused on selgelt näha.
2025. aasta novembris maksis tonn kakaod 5 000–5 200 USA dollarit – numbrid, mis sunnivad tootjaid üle vaatama iga šokolaaditahvli sendi. Pikka aega on seda koormat üritatud nihutada tarbija õlgadele: väiksemad pakendid, kõrgemad hinnad, kaval turundus. Kuid sellisel lähenemisel on piir. Ostjad märkavad pisendatud pakke ja kallinenud hinda, ei lase end lõputult ninapidi vedada, ning tootjate kasumimarginaal sulab kui šokolaad pihus. Nii asubki tööstus tegema midagi, mida on aastakümneid välditud – lahendust otsitakse mitte hinnast, vaid toorainest endast.

Šokolaadirevolutsioon: päevalilleseemnetest ülikooli laborini
Maailma suurimad šokolaaditootjad ei kavatse jääda pealt vaatajateks, kui kriis turgu tasapisi õõnestab. Nad astuvad tehnoloogia maailma ja töötavad välja julgelt alternatiivseid lahendusi.
Šveitsi hiiglane Barry Callebaut, üks olulisemaid šokolaaditootmise ettevõtteid maailmas, teatas sel novembril pikaajalisest koostööst Saksa innovatsioonifirmaga Planet A Foods. Eesmärk kõlab uskumatuna: šokolaad, mis ei vaja üldse kakaod. Planet A Foods on loonud retsepti, kus kakaoubasid asendavad päevalilleseemned, taimne rasv ja suhkur. Maitse – šokolaadine, tekstuur – tuttavlik, tooraine – kohalik ja odav. Barry Callebaut teeb samal ajal koostööd ka Zürichi ülikooliga, kus teadlased katsetavad laboris kasvatatud kakaorakkude ja -kultuuridega.
Mondelez – Milka ja Toblerone’i tootja – astub veelgi radikaalsema sammu: kakao rakukultuuridest. Ettevõte on juba mitu aastat investeerinud uuringutesse, mis lubavad kasvatada kakaokomponente ilma istandusteta, ilma kliimariskideta ja sisuliselt ka ilma traditsiooniliste farmideta. 2024. aastal omandas Mondelez osa ettevõttest Celleste Bio, idufirmast, mis väidab, et suudab ühestainsast kakaokaunast toota terve tonni kakaovõid. Kui see muutub reaalsuseks tööstuslikus mastaabis, ei ole kakao enam põllumajandussaadus, vaid laboritoode – nagu in vitro-liha, ainult et magus.
Isegi 175-aastase traditsiooniga Šveitsi šokolaadimaja Lindt & Sprüngli ei jää kõrvale. Ettevõte on omandanud osaluse rakukultuuride idufirmas Food Brewer, kus “kakaod” kasvatatakse bioreaktorites, toidetakse vitamiinide, mineraalide ja suhkrutega. Raske on ette kujutada, kuid Šveitsi šokolaadi teekond ei pruugi enam alguse saada kakaopõllult – see võib sündida steriilses, neonvalgustusega laboris.
Kas seda saab üldse veel šokolaadiks nimetada?
Tulevik kõlab põnevalt, kuid ainuüksi tehnoloogiast ei piisa – tõkkeks võivad saada seadused. Euroopa Liidus võib šokolaadiks nimetada üksnes toodet, mis sisaldab vähemalt 35% kakaoga seotud kuivaineid, millest omakorda vähemalt 18% peab olema kakaovõi ja 14% rasvavaba kakaomass. Nii sätestab direktiiv 2000/36/EÜ.
Teisisõnu: kui kakaod pole või on seda liiga vähe, ei tohi toodet šokolaadiks nimetada, ükskõik kui sarnane see maitselt või välimuselt ka poleks. Nii võivad “päevalilleseemne-tahvlid” või “bioloogiline kakaoanaloog” saada mitte üksnes tehnoloogiliseks, vaid ka turunduslikuks peavaluks.
Ometi kerkib innovatsioonilaine üha kõrgemale. Alternatiivid on juba olemas – viinamarjajäägid, päevalilleseemned, jaanikaun (karob), mis on magus Vahemere piirkonna taim ning välimuselt ja maitselt kakaole üllatavalt sarnane. Karob on odavam ja tunduvalt säästlikum: vajab vähem vett, kasvab Euroopa tootmiskeskustele lähemal, liigub lühemaid vahemaid ja jätab väiksema CO₂-jalajälje. Tootjatele kõlab see kui unistus. Traditsioonilistele šokolaadisõpradele aga raske sõnum, mis tekitab küsimuse: mida me tulevikus tegelikult sööme?

Kas tarbijad on muutusteks valmis?
Üks on selge – maailm muutub. Kakaopõllud ei pruugi kliimasurvele vastu pidada, ent šokolaadiisu ei kao: lapsed, täiskasvanud, gurmaanid – kõik tahavad endiselt ühte magusat tahvlit pärast tööpäeva või pühade ajal. Kui lahendus peitub tehnoloogias, on tõenäoline, et turg selle varem või hiljem omaks võtab. Küsimus on pigem ajas.
Kas jõulude ajal krõbistame päevalilleseemnetest tehtud “šokolaadi”? Kas kingime sõpradele trühvleid, mis on kasvatatud laboribioreaktoris? Täna kõlab see veel kummaliselt, kuid homme võib olla reaalsus. Revolutsioon ei alga homme – see on juba käimas. Ja meie, tarbijad, peame koos šokolaaditootjatega tegema valiku: kas jääda traditsioonilise kakaomaailma juurde või kohaneda uue tulevikuga, kus šokolaad ei pruugi kakaod enam äragi tunda.
Fotod on illustreerivad © Canva.


